Vahelduseks ka üks positiivne keskkonnauudis: osooniauk kahaneb ja oli viimati nii väike aastal 1988
NASA teadlased ütlesid, et osooniauk oli sel aastal oma kõige suuremal hetkel septembris 19,7 miljoni ruutkilomeetrise pindalaga. Mõõtmed on küll hiiglaslikud, see võrdub umbes kahe USA pindalaga, kuid siiski on seda 3,4 miljonit ruutkilomeetrit vähem kui aasta varem.
NASA teadlased ütlesid The Washington Postile, et osooniaugu kahanemisele on muuhulgas kaasa aidanud hiljutised tavalisest soojemad ilmastikutingimused stratosfääris. Seal leiduv soojem õhk on aidanud vältida osooni hävitavate kloori ja broomi kohalejõudmist.
"Ilmastikunähtused Antarktika kohal olid pisut nõrgemad ja seetõttu olid üldised temperartuurid kõrgemad, mis aeglustas osooni kadumist," ütles NASA Goddardi kosmoselendude keskuse geofüüsik Paul A. Newman. "See on nagu orkaanidegagi - mõnel aastal on neid, mis kaldale jõuavad, vähem. Tänavu on aga selline aasta, mil ilmastikutingimused on toonud kaasa soodsamad tingimused osooni moodustumiseks."
Kuid suuremas plaanis on Antarktika kohal oleva osooniaugu kahanemine hinnanguliselt siiski selle tulemus, et 1980. aastatest alates on keelustatud mitmeid keemilisi ühendeid (üldnimetusega freoone ehk klorofluorosüsinikke), mis osooni hävitavad. Niisiis on olukorra paranemise juures olnud oluline roll inimeste ühisel pingutusel.
Auk osoonikihis avastati enam-vähem täpselt 30 aastat tagasi ja see avastus viis Montreali protokolli allkirjastamiseni. Selles dokumendis sätestati erinevad viisid, kuidas osooni hävitavate kemikaalide kasutamist piirata. Osoonikihi kadumine toimus peaasjalikult Antarktika kohal ja seetõttu olid iseäranis mures Maa lõunapoolkeral elavad inimesed. Kuid osoonikihti hävis ka mujal maailmas. Antarktika kohal olev auk oli suurim aastal 2000.
Osoon kaitseb Maad kahjuliku ja elusolendeil nahavähi teket soodustava ultraviolettkiirguse eest. Ilma selleta oleks elu meie planeedil jäänud ilmselt alatiseks ookeanide sügavamatesse kihtidesse.
Ehkki freoonide kasutamist hakati 80ndail piirama, võivad klorofluorosüsinikud atmosfääris hõljuda veel saja aasta pärast, kuna nende eluiga on pikk. Praegu ennustavad teadlased aga, et osooniauk ei kasva oma 80ndate mõõtmeteni kindlasti enne aastat 2070.
Teisalt tuvastati juunis osoonikihi taastumisele uus võimalik oht, kui teadlased ütlesid, et viimase kümne aastaga on atmosfääris kahekordistunud osooni hävitava diklorometaani hulk.
