Robert Scotti lõunapooluse ekspeditsiooni hukkumisele võis kaasa aidata reeturlik meeskonnakaaslane
Aastail 1911-12 käis rebimine selle nimel, kes esimesena Lõunapoolusele jõuab. Sinna pürgisid norralase Roald Amundseni ja briti Robert Falcon Scotti ekspeditsioonid. Amundsen jõudis poolusele esimesena ja naases suurte probleemideta, Scotti viieliikmeline meeskond hukkus.
Nüüd on varem uurimata dokumentidest selgunud, et kapten Scotti ja tema kaaslaste hukkumisele võis paremal juhul lihtsalt läbi ebapädevuse, halvimal juhul aga läbi saboteerimise kaasa aidata tema otsene alluv, käsuliinis mees number kaks, leitnant Edward Evans.
Amundsen jõudis lõunapoolusele 14. detsembril 1911, Scott kuu aega hiljem ehk 17. jaanuaril 1912. Üksteise progressist neil jooksvat infot ei olnud. Norralaste viieliikmelise ekspeditsiooni minek poolusele ja naasemine sealt läks suhteliselt probleemivabalt, nende üheks eeliseks oli see, et erinevalt inglastest kasutasid nad suuski. Mõlemad ekspeditsioonid kasutasid ka kelgukoeri, ent Scotti oma otsustas suuskade asemel mootorkelkude kasuks. Need osutusid paraku pikas plaanis ekspeditsiooniks kõlbmatuiks.
Mootorkelgud, millest Amundsen enne ekspeditsioonide algust teadlik oli, said muide norra polaaruuija jaoks omamoodi kinnismõtteks ja ta pelgas seda, et britid nende abil temast varem poolusele jõuavad. Seda kartes alustas ta ise esimest korda pooluse ründamist pisut liiga vara, 8. septembril enne tõelise antarktilise kevade saabumist ja oli sunnitud tagasi pöörduma. Teine ekspeditsioon, millega alustati 19. oktoobril, kukkus Amundsenil aga hästi välja.
Erinevalt Amundsenist sai Scottist traagilise maadeavastaja üks võrdkujusid.
Brittide esialgne pooluse ründamise plaan nägi ette, et kokku asub teele kuusteist meest, kes kasutavad transpordiks kaht mootorkelku, kelgukoeri ja ponisid. Nii oli plaanis liikuda Beardmore`i liustikuni 83. laiuskraadil, misjärel pidid koerad ja neli meest tagasi põhibaasi minema, ponid maha lastama ning toiduks kasutatama.
Seejärel pidid idee järgi kolm neljamehelist gruppi jalgsi edasi pooluse suunas liikuma, kuid vaid üks neist oli ette nähtud poolusele kohale jõudma. Teised kaks gruppi pidid kindlatel laiuskraadidel tagasi pöörduma. Tagasi tulles oli ette nähtud, et koerad tulevad baasist pooluselt naasvale rühmale 82. laiuskraadi juures vastu.
Kelgud ütlesid ruttu üles
Neljane mootorkelgutiim hakkas teistest varem 24. oktoobril liikuma. Aga kelgud ütlesid üsna kiirelt, 80 kilomeetri järel üles ja mehed pidid neil olnud varustuse seljas kokkulepitud kokkusaamispunkti tassima. Jala oli minna 240 kilomeetrit. Kelkude rikkimineku tõttu kohtusid nad Scotti ja ülejäänud meestega, kes olid tulnud ponide ja koertega ja startinud 1. novembril, plaanitust kaks nädalat hiljem.
Jätkati kuueteistkümnekesi pooluse suunas ja ehitati kindlate vahemaade tagant ladusid varustusega, mis olid mõeldud selleks, et tagasiteel neist toitu ja varustust saada. Et ekspeditsiooni kulg oli olnud oodatust aeglasem, otsustas Scott algul plaanitud ajal koeri mitte tagasi saata, vaid nendega kaugemale liikuda.
Vahepeal tabas ekspeditsiooni küll erakordselt sant ilm, ent vana aasta sees jõuti siiski graafikuga enam-vähem järje peale. 3. jaanuaril, kui koerad ja osa mehi olid juba tagasi saadetud ning ekspeditsioon kaheksaliikmeline, teatas Scott lõunalaiusele 87° 32' jõudnuna oma lõpliku poolust ründava rühma koosseisu: tema, Wilson, Oates, Bowers ja Edgar Evans.
See tähendas, et leitnant Edward Evans ja veel kaks meest olid viimased, kes enne poolusele jõudmist tagasi baasi saadeti ja viimased, kes Scotti ja ta nelja kaaslast elavana nägid.
Kuninglik geograafiaühing ei uurinud kunagi liiga põhjalikult, mis ikkagi täpselt valesti läks. Meeste hukkumises süüdistati peamiselt erinevaid äpardusi ja erakordselt kehva õnne.
Lohakus või sabotaaž
Austraalia New South Walesi ülikooli professor Chris Turney väidab nüüd, et viie mehe hukkumisel mängisid rolli ka Edward Evansi tegemised ja tegematajätmised, mis võisid tuleneda lohakusest, aga võisid olla ka hoopis sabotaaž. Oli ta ju olnud tegelikult enne Scotti ekspeditsiooniga liitumist Antarktika uurimisega tegelenud ning on väidetud sedagi, et Scott võttis enda parema käena kaasa ainult sellepärast, et too ei saaks omaenese pooluse-ekspeditsiooni organiseerida.
Kui Edward Evans Scotti poolt viimase kolmese satsiga tagasi rannikule saadeti, oli mees olnud otsuse tõttu erakordselt kibestunud. Seda võib lugeda ka ta enda märkmetest.
Turney hakkas kahtlustama, et asjad pole päris õigesti, kui ta luges toonase geograafiaühingu presidendi Lord Curzoni arhiividokumente. Curzon, nagu pabereist selgus, oli kohtunud Scotti ja Wilsoni leskedega ja märkis oma dokumentides, et Wilsoni lesk Oriana oli lubanud mõningaid oma abikaasa päevikust leitud asjaolusid „salajas hoida“.
Turney selgitas IFLScience`ile, et ta alustas seejärel kuus aastat kestnud uurimistööd, mis kulmineerus nüüd teadusartikliga ajakirjas Polar Record. Professor kontakteerus ekspeditsiooniliikmete perekondadega, kelle valduses oli dokumente, mida ajaloolased olid seni ignoreerinud.
Curzoni märkmeist, mille ta tegi vestluste põhjal Scotti lesega, selgus, et Scotti päevikus olid ühestähendused selle kohta, et kui mehed pooluselt tagasi tulid ja ladudest provianti otsisid, oli seda seal eeldatust märksa vähem. Täpsemalt viitas Scott lausa sellele, et pemmikani- ja kütusevarud olid "seletamatult" väikesed.
On teada, et Edward Evans jäi tagasiteel tõsisesse skorbuuti. Ta kaks kaaslast viskasid kelgult minema kogutud geoloogilised proovid ja vedasid Evansit sellel. Lõpuks lõppes ka nende jaks, üks meestest jäi Evansiga laagrisse ja teine kõndis viimased 56 kilomeetrit jäises kõrbes üksi jalgsi rannikubaasi ning päästis sellega Evansi ja oma kaaslase elu.
Skorbuuti põhjustas ilmselt see, et ekspeditsiooni peamine C-vitamiini allikas oli hülgeliha (iseäranis hülgemaks), kuid Evans keeldus seda söömast. Ja tulemusena, järeldab Turney, sõid tema ja ta kaks kaaslast tagasiteel ladudest lubamatult palju konserve, mis olid tegelikult ette nähtud pooluselt naasjatele. Sealjuures oli Evans ainus tervest ekspeditsioonist, kes skorbuuti haigestus.
Kui Scott pooluselt naases, ootasid teda ebameeldivad üllatused. Oluline on siin see, et punkt, kus Evans täpselt skorbuuti jäi ja teiste varusid sööma hakkas, on aja jooksul olnud segane ning ka ta ise on andnud erinevaid vastuseid.
Inseneri ei võetud ühes
Veel kirjutab Turney, et leitnant Evans olevat enne poolusele mineku algust surunud läbi selle, et esialgse kuueteistmehelise ekspeditsiooniga ei liitund Reginald Skelton, kes oli ekspeditsiooni peainsener. Võib arvata, et mootorkelkude käsi oleks Skeltoni juhtimisel oluliselt paremini käinud. Põhjus oli selles, et Skelton oli auastmelt Evansist kõrgem, ent Evans sai Scotti parema käena tiimi osas valikuid teha. Isegi siis, kui Skelton oli nõus tsivilistina osalema, ei sobinud see Evansile.
Ja mis kõige olulisem - kui leitnant tagasi baasi jõudis, ei andnud ta edasi Scotti korraldust pooluselt naasvale rühmale koertega mehi vastu saata või siis andis need edasi muudetult – oli siis põhjuseks lihtsalt ebakompetentsus, Edward Evansi kehv tervislik olukord või soov Scottile kätte maksta. Aga koerad ei jõudnud õigeks ajaks sinna, kuhu need oleksid pidanud jõudma, et Scotti ja ta kaaslaste naasmist lihtsamaks teha.
10. märtsil kirjutas tormivangis Scott telgis oma päevikusse: „Koerteekspeditsioon, mis oleks olnud meie päästjaks, on nurjunud.“ Ja lisas oma uusmeremaalasest sõbra filantroop Joseph Kinsey poole pöördudes: „Sa oled olnud kõva kui kivi – hoiad ekspeditsiooni koos, olen selles täiesti kindel. Teddy Evansit ei tasu paljus usaldada, kuigi ta kavatsused on head.“
Viimast rida ei ole Scotti seniavaldatud päevikutes varem trükitud, märgib teadlane.
