Cotonou varahommikuse vaikuse lõikas läbi kilav sõjahüüd. Selle Lääne-Aafrika ranniku sadamalinna kõrval asuv savann kubises tuhandetest Dahomee kuningriigi sõdalastest. 359 linnas olevat Prantsuse sõdurit tormasid kaitsemüürile ja peagi kõlasid üle tasandiku lasud, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Prantslaste suureks üllatuseks koosnes eelvägi naistest. Mustadel amatsoonidel, nagu prantslased olid nad ristinud, olid valged peakatted ja käes musketid, võsanoad ja sõjakirved.

Kuulid kõrvust mööda vihisemas, jooksid naissõdalased üle tasandiku. Peagi olid väledad naised juba kindlusemüürist üles roninud.

Kaitsjatest langes esimesena üks Prantsuse seersant – 16aastane amatsoon raius ta pea otsusekindlalt maha. Üks kolonistide laskur püüdis oma haavatud naissoost vastast relvituks teha, kuid naine viskus tema peale ja lõi talle hambad kõrri. Prantsuse tääk lõpetas siiski ründaja elu.

Pärast tunde kestnud lahingut kõlas ründajate taganemissignaal. Nad jätsid endast maha 120 kaasvõitleja laibad. Prantslased kaotasid kaheksa meest ja 26 sõdurit sai haavata. Koloniaalvõimu oli kõigutatud.

Kuigi prantslaste kaotused olid väikesed, oli Dahomee armee eesotsas amatsoonidega näidanud end väga osavana. 1890. aasta Cotonou lahing oli esimene suurem lahing võimuvõitluses, mida prantslased hakkasid nimetama Dahomee sõdadeks.

Elevandikütist sõjamasinaks

Naissõdalased olid pärit 17. sajandi keskpaiga väikestest elevandiküttide üksustest, mille rajas Dahomee teine kuningas Wegbaja.

Elevandikütte värvati kuninga enda haaremi mitmesaja naise hulgast. Tema lõi kontseptsiooni ja koolitas haareminaised oma isiklikeks ihukaitsjateks.

Dahomee Kuningriigi armees, mida vajati, et sõdida konkureerivate hõimude ja kuningriikidega, oli 18. sajandi algul puudus meestest ja sestap ülendati ihukaitse sõdalaste staatusesse.

Amatsoonid said tuleristsed 1729. aasta lahingus Whydahi kuningriigi vastu. Dahomeed said ülekaaluka võidu ja tähistasid seda sellega, et ajasid 4000 vaenlase pead teiba otsa.

Enamikus sõdades püüti siiski võimalikult palju vange võtta, sest kuningriik võis nendega teha hea tehingu rannikul, kus randusid eurooplaste orjalaevad.

Lahingusse minnes kandsid amatsoonid alati kaasas tugevaid nahkrihmu, et vangistatud vastased kinni siduda ja nad hiljem eurooplaste vintpüsside vastu vahetada.

Laskerelvad olid primitiivselt relvastatud naaberhõimude vastu võitlemisel tohutu eelis. See tegi vangidest elava vahetusraha. Ärimudel oli kasumlik, kuningriik kosus ja naistest sai armee löögirusikas.

Lahingueelne soojendusjook

Džinn oli veel üks Euroopa toode, mida amatsoonid kasutasid võitluse ajal – või siis enne seda. Kui nad lahingusse läksid, oli nende laager sageli täis tühje džinnipudeleid, mille sisu nad soojenduseks ära olid joonud.

Amatsoonide võitlusvaim ja võimekus sõjaväljal tugines aga hoopis millelegi muule kui promillidele. Naised treenisid näiteks seda, kuidas võimalikult kiiresti ronida kõrgete ogaliste oksavirnade otsa. See oli üks kaitsepiire, mida vaenulikud külad kasutasid, sest ogad rebisid ründajate nahka sügavaid haavu.

Teine treeningmeetod oli amatsooni saatmine üksinda sügavasse džunglisse. Siin pidi ta ihuüksi, ilma relvadeta kuni üheksa päeva vastu pidama. Treening arendas kiirust, vastupidavust ja valu taluvust.

Vaid siis, kui sõdalased pidid tõestama või arendama oma raevukust, polnud katse nende jaoks nii piinarikas. Kannatama pidi hoopis elav veis. Laulval häälel kogunesid naised aeglaselt looma ümber, et seejärel kilava karjatusega looma kallale viskuda ja ta surnuks rebida, kasutamata seejuures midagi peale hammaste ja küünte.

Karm treening tagas amatsoonidele riigi parimate sõdalaste tiitli ja sellega kaasnesid suuremad privileegid.

Nad elasid suurtes kuningapaleedes ja nende auaste oli kõrgem kui meestel nii sõjaväljal kui ka tsiviilühiskonnas. Neid peeti jumalannadeks ja ka mehed pidid amatsoonide ees sügavalt kummardama.

Isegi prantslased austasid naissõdalasi. Prantsuse misjonärikeskuse juht ­Auguste Bouet märkis 1851. aastal kolonistliku ülbusega: “Sellise armeega nagu Dahomeel võib juhul, kui seda treeniksid Prantsuse ohvitserid Euroopa mudeli järgi, garanteerida kogu mandri vallutamise.”

Tal võis õigus olla, sest Aafrika hõimudel endil ei olnud tollal kombeks sõjaväge pidada. Sõja ajal kogusid hõimud oma sõdalased kokku, võitlesid ja saatsid sõjaväe siis taas laiali. Seetõttu oli Dahomee oma armeega regioonis võimul 200 aastat.

Ei tahtnud prantslaste sõna kuulata

Euroopa suurriigid jagasid Aafrika omavahel 1884. aastal ja Prantsusmaa sai endale Lääne-Aafrika.

Enamik kuningriike ja hõime otsustas prantslastega koostööd teha, kuid mitte Dahomee kuningas Behanzin.

Cotonous toimus esimene lahing kahe riigi vahel ja seitsme kuu pärast kirjutas Behanzin vastumeelselt rahulepingule alla. Ta ei suutnud end siiski vaos hoida ja ründas mõne aasta pärast ühte prantslaste kahurilaeva.

Prantsusmaa kuulutas seepeale sõja ja Behanzin vastas: “Esimesel korral ei teadnud ma, kuidas peaksin juhtima sõda teie vastu, kuid nüüd tean ma paremini. Kui soovite sõda, siis mina olen valmis. Ma ei lõpeta seda, võtku see või 100 aastat või tapetagu 20 000 minu sõdurit.”

Koloniaalvõim saatis aafriklaste alistamiseks välja 2164 meest. Kuningriigi allutamiseks kulus seitse nädalat ja see läks maksma 700 Prantsuse sõduri elu. Enamik Dahomee armee 10 000 sõdalasest aga suri või kadus.

3000pealise amatsooniväe hulgas oli kaotuse protsent suurem kui ülejäänud Dahomee armees.

Värss ühest nende lahingulaulust selgitab, miks see nii on: “See, kes naaseb sõjast, mida pole võidetud, peab surema.”

***

Amatsoonid ei alistunud

Amatsoonid ei loobunud oma sõjakast käitumisest ka pärast kaotust prantslastele.

Lõplik lüüasaamine Prantsuse koloniaalriigilt ei lõpetanud naissõdalaste vastupanu. Ikka ja jälle kadusid Prantsuse ohvitserid Dahomee naiste kätte sattudes.

Amatsoonidel oli üldiselt tsiviileluga kohanemine raske. Ka veel 20. sajandil peksid endised amatsoonid oma mehi ja nende teisi naisi ning ka võõraid. Osa neist ei suutnud abielus kohaneda alluva naiserolliga ja elas omaette. Viimane naissõdalane suri 1979. aastal – 19 aastat pärast seda, kui Dahomee end Prantsusmaast sõltumatuks kuulutas.

Artikkel ilmus algupäraselt ajakirjas Imeline Ajalugu nr 7/2012.