Aafrika riigi eliitsõjavägi koosnes naistest
Lahinguhirmust aitasid Aafrika amatsoonidel üle saada karm väljaõpe ja alkohol. Prantsuse kolonisaatorid hakkasid oma naissoost vastaseid kiiresti austama, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.
Kaitsjatest esimesena langes üks Prantsuse seersant - 16aastane amatsoon raius ta pea otsusekindlalt maha. Üks kolonistide laskur püüdis oma haavatud naissoost vastast relvituks teha, kuid naine viskus tema peale ja lõi talle hambad kõrri. Prantsuse tääk siiski lõpetas ründaja elu.
Pärast tunde kestnud lahingut kõlas ründajate taganemissignaal. Nad jätsid endast maha 120 kaasvõitleja laibad. Prantslased kaotasid kaheksa meest ja 26 sõdurit sai haavata. Koloniaalvõimu oli kõigutatud.
Kuigi prantslaste kaotused olid väikesed, oli Dahomee armee eesotsas amatsoonidega näidanud end väga osavana. 1890. aasta Cotonou lahing oli esimene suurem lahing konfliktis, mida prantslased hakkasid nimetama Dahomee sõdadeks.
Elevandikütist sõjamasinaks
Naissõdalased tekkisid 17. sajandi keskpaiga väikestest elevandiküttide üksustest, mille rajas Dahomee teine kuningas Wegbaja.
Elevandikütte värvati kuninga enda haaremi mitmesaja naise hulgast. Tema lõi kontseptsiooni ja koolitas haareminaised oma isiklikeks ihukaitsjateks.
Dahomee kuningriigi armees, mida vajati sõdimaks konkureerivate hõimude ja kuningriikidega, oli 18. sajandi algul puudus meestest, ja sestap ülendati ihukaitsjad sõdalaste staatusesse.
Amatsoonid debüteerisid 1729. aastal lahingus Whydahi kuningriigi vastu, kus dahomeed said ülekaaluka võidu ja tähistasid seda 4000 vaenlase pead teiba otsa ajades.
Enamikes sõdades püüti siiski võimalikult palju vange võtta, sest kuningriik võis nendega teha hea tehingu rannikul, kus randusid eurooplaste orjalaevad.
Lahingusse minnes kandsid amatsoonid alati kaasas tugevaid nahkrihmu, et vangistatud vastased kinni siduda ja nad hiljem Euroopas toodetud tulirelvade vastu vahetada. Laskerelvad olid primitiivselt relvastatud naaberhõimude vastu võitlemisel tohutu eelis.
Ärimudel oli kasumlik, kuningriik kosus ja naistest sai armee löögirusikas.
Vihased naised võitlesid paremini
Džinn oli veel üks Euroopa toode, mida amatsoonid võitluse ajal või enne seda kasutasid. Kui nad lahingusse läksid, oli nende laager sageli täis tühje džinnipudeleid, mille sisu nad soojenduseks olid ära joonud.
Amatsoonide võitlusvaim ja võimekus sõjaväljal tugines aga hoopis muule kui promillidele. Naised treenisid näiteks seda, kuidas võimalikult kiiresti ronida kõrgete ogaliste oksavirnade otsa. See oli üks kaitsepiire, mida vaenulikud külad kasutasid, sest ogad rebisid ründajate nahka sügavaid haavu.
Teine treeningmeetod oli amatsooni saatmine üksinda sügavasse džunglisse. Siin pidi ta üksinda ja relvituna kuni üheksa päeva vastu pidama. Treening arendas kiirust, vastupidavust ja valutaluvust.
Vaid siis, kui sõdalased pidid tõestama või arendama oma raevukust, pääsesid nad piinarikka katse teostamisest. Kannatama pidi hoopis elav veis. Laulval häälel kogunesid naised aeglaselt looma ümber, et seejärel kilava karjatusega looma kallale viskuda ja ta surnuks rebida, kasutamata seejuures midagi peale hammaste ja küünte.
Karm treening tagas amatsoonidele riigi parimate sõdalaste tiitli ja sellega kaasnesid suuremad privileegid. Nad elasid suurtes kuningapaleedes ja nende auaste oli kõrgem kui meestel. Neid peeti jumalannadeks ja mehed pidid amatsoonide ees sügavalt kummardama.
Prantslasedki imetlesid
Isegi prantslased austasid naissõdalasi. Prantsuse misjonärikeskuse juht Auguste Bouët märkis 1851. aastal kolonistliku ülbusega: "Sellise armeega nagu Dahomeel võib juhul, kui seda treenida prantsuse ohvitseride poolt vastavalt Euroopa mudelile, garanteerida kogu mandri vallutamise."
Tal võis õigus olla, sest Aafrika hõimudel ei olnud tollal kombeks sõjaväge pidada. Sõja ajal kogusid hõimud oma sõdalased kokku, võitlesid ja saatsid sõjaväe laiali. Seetõttu oli Dahomee oma nimetatud armeega regioonis võimul 200 aastat.
Euroopa suurriigid jagasid Aafrika omavahel 1884. aastal ja Prantsusmaa sai endale Lääne-Aafrika. Enamik kuningriike ja hõimusid otsustasid prantslastega koostööd teha, kuid mitte Dahomee kuningas Behanzin.
Cotonou lahing oli kahe riigi vahel esimene ja seitsme kuu pärast kirjutas Behanzin vastumeelselt alla rahulepingule. Ta ei suutnud end siiski vaos hoida ja ründas mõne aasta pärast ühte prantslaste kahurilaeva.
Prantsusmaa kuulutas seepeale sõja ja Behanzin vastas: "Esimesel korral ei teadnud ma, kuidas peaksin juhtima sõda teie vastu, kuid nüüd tean ma paremini. Kui soovite sõda, siis mina olen valmis. Ma ei lõpeta seda, võtku see või 100 aastat või tapetagu 20 000 minu sõdurit."
Koloniaalvõim saatis aafriklaste alistamiseks välja 2164 meest. Kuningriigi allutamiseks kulus seitse nädalat ja see läks maksma 700 Prantsuse sõduri elu. Enamik Dahomee armee 10 000 sõdalasest suri või kadus.
3000 amatsooni hulgas oli kaotuste protsent suurem kui ülejäänud armees. Värss ühest nende lahingulaulust selgitab, miks see nii on: "See, kes naaseb sõjast, mida pole võidetud, peab surema."
Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aasta juulinumbris.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
