Doktoritöö: Vana-Liivimaa suure Püha Rooma keisririigi osana
Keskaegne Liivimaa oli osa suurest Püha Rooma keisririigist. Siinsed maahärrad polnud tihtipeale keisriga kohtunudki, vältisid sõjalisi ja maksukohustusi, kuid kasutasid keisri autoriteeti omavahelises rivaalitsemises ja poliitikas.
Eemalt Euroopast vaadati Liivimaad kui katoliku kristlaskonna äärealal asunud ning usuvaenlaste poolt ohustatud piirkonda, kirjutab Mihkel Mäesalu äsja Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös “Liivimaa ja Püha Rooma keisririik 1199–1486”.
Keskaegne Liivimaa, tuntud ka kui Vana-Liivimaa, hõlmas umbkaudu tänase Eesti ja Läti ala.
Tegemist oli regiooniga, mille maahärrad ise soovisid olla osa Püha Rooma keisririigist. Nad kasutasid keisri autoriteeti ära omavahelises rivaalitsemises, püüdes valitseja käest saadud ürikute toel tagada oma härrusõiguste püsimise ning legitimeerida oma poliitilist tegevust. Samas ei soovinud nad keisririigi poliitikas kaasa rääkida ega kanda keisririigi ees sõjalisi või maksukohustusi. Isiklikke kokkupuuteid oli Liivimaa maahärradel keisritega harva. Kuigi mõned piiskopid ja kaks 13. sajandi ordumeistrit olid kas enne Liivimaale saabumist või pärast Liivimaalt lahkumist keisri õukonnas mõjukal positsioonil, jäid need sidemed maahärra Liivimaal viibimise ajal enamasti soiku.
13. sajandi esimesel poolel kujunes Liivimaal välja neli toimivat maahärrust – Riia, Tartu ja Saare- Lääne piiskopkonnad ning Mõõgavendade ordu.
Kõik neli maahärrat sõlmisid õiguslikud sidemed Püha Rooma keisririigiga: piiskopid hakkasid keisri vasallideks feudum oblatum’i näol: nad loovutasid talle oma ilmaliku võimutäiuse, kes läänistas selle neile tagasi. Mõõgavendade ordu seevastu lasi keisril kinnitada ordule piiskoppide poolt antud ilmalikud valdused koos härrusõigustega.
Loe edasi siit
