AJALUGU: Siis, kui Kuramaa (Lätis) end suureks koloniaalvõimuks pidas
Liivi sõda (1558-1583) ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõda (1601-1629) oli jätnud suured alad Eestis peaaegu inimtühjaks, ka Läti aladel polnud olukord just palju rõõmsam. Aga tänase Läti aladel asunud Kuramaa pidas end järgnenud kümnenditel tõeliseks maailmariigiks, mis asus haarama endale ka kolooniaid.
Neile, kes ei tea, meenutaks, et Kuramaa hertsogiriik (Ducatus Curlandiæ et Semigalliæ ehk siis Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik) tekkis maailmakaardile 1561. aastal, mil viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler end Leedu ja hiljem Poola-Leedu riigi alla heitis, ning eksisteeris eraldiseisva riigina kuni Poola kolmanda jagamiseni 1795. aastal, seejärel veel tiitlina Venemaa isevalitsejate nime ees 1917. aastani. Üheks selle tipphetkeks oli kahtlematult hertsoginna Anna astumine Venemaa troonile 1730. aastal, aga mitte see polnud Kuramaa võimu kõrghetk.
Kuramaal oli elanikke 17. sajandil 200 000, pindalaks aga 27 286 km2. Enamik elanikest siis lätlaste ja liivlaste esivanemad, samas kui võim oli koondatud baltisakslastest aadlisuguvõsade kätte. Ja nii ei saa ka selle riigi koloniaalvallutust just lätlaste teeneks lugeda.
Kuramaa kolmas hertsog Jakob Kettler (1638-1682) oli noorena õppinud Saksamaal, külastanud Pariisi, Londonit, õppinud ka laevaehitust Amsterdamis, ennekõike vaimustus aga oma aja merkantilismi ideedest. Ja nii kui ta võimule sai hakkas ta ehitama Euroopa suurimat kaubalaevastikku, samal ajal kui tegi reforme majanduses, avades ridamisi manufaktuure ja sõlmides lepinguid välisriikidega nii nagu Poola-Leedu riiki tema pea kohal ei olekski. Ja tollimakse kogudes sai hertsogist ka isiklikult väga rikas mees.
1651. aastal saatis ta Inglismaa (ehk siis Oliver Cromwelli) liitlasena laevastiku Aafrikasse, et Gambia jõe suudmes ehitada kants nimega Fort Jacob (hilisem St. Andrews). 1654. aastal maabus kahetekiline 45 kahuriga sõjalaev "Das Wappen der Herzogin von Kurland" ka Kariibi meres asuval Tobago saarel kokku 25 ametniku, 124 Kuramaa sõduri ja 80 kolonistiga, kapten Willem Mollensi juhtimisel. Niimoodi rajati koloonia Neu Kurland (uus-Kuramaa).
Kõlakad räägivad siiani, et hertsog oli tahtnud saata ka laevu hollandlaste avastatud Austraaliasse, isegi paavsti luba olevat tal selleks olemas olnud. Ometi jäi jõudu väheks.
Tobago saarele üritas Kuramaa koloniste maha panna küll juba 1637. ja 1639. aastal, kuigi mõlemal korral tegid hispaanlased nendele katsetele verise lõpu. Ja 1674. aastal oli Kuramaa iseseisva riigina ka osaline Westminsteri rahu sõlmimisel, mis lõpetas järjekordse Inglise-Hollandi sõja. Vahele oli mahtunud küll kaheaastane periood, kui hertsog ise oli rootslaste käes vangis (1658-1660, esmalt Riias, seejärel Jaanilinnas).
Ja just sellesse aega mahtus paraku ka kolooniate kaotamine. Tänane Kunta Kintehi saar Gambia suudmes, kuhu oli ehitatud Fort Jacob, langes 1659. aastal hollandlaste ja kaks aastat hiljem inglaste kätte: Fort Jacobist sai Fort James ja tollal St. Andrewsi nime kandud saar jäigi lõpuks inglaste valdusse.
Tobago saarel oleva Uus-Kuramaa hõivasid 1659. aastal samuti hollandlased, mis oli ka paratamatu, sest kuigi Kuramaalt oli saabunud 1657 veel 120 kolonisti, oli saarele end elama asutanud ka 1200 hollandlast ja veel 500 prantslast (hugenotti).
Oliwa rahu 1660 andis Tobago saare Kuramaale tagasi. Tobago jäi aga hispaanlaste ja piraatide rünnakute alla, ning Kuramaa võim lahkus sealt 1666., lõplikult aga 1690. aastal. Tehti ka nurjunud katse rajada Kuramaa kolooniat naabersaarel Trinidadil.
Kohapeal meenutab Kuramaa võimu aga tänaseni ka Kuramaa monument.
Kuramaa kolonistid jäid Uues Maailmas teiste riikide võimu alla, aga kolooniatest jõuti vedada Kuramaale näiteks suhkrut, tubakat, kohvi, puuvilla, ingverit, indigot, rummi, kakaod, kilpkonnakesti, troopilisi linde ja nende sulgi.
Uus-Kuramaa koloonia kubernerid (Tobagol)
- 1642–1643 Edward Marshall
- 1643–1650 Cornelius Caroon
- 1654-1656 Adrien Lampsius
- 1656–1659 Hubert de Beveren
- 1660–1689 Karl de Napp
Kuramaa kubernerid St. Andrewsi saarel (Gambias)
- 1651-1654 Heinrich Fock
- 1654-1659 ja 1660-1661 Otto Stiel
