Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas Rootsi aastast 1384 ja Tallinna külje alla ehitatud Pirita klooster oli ordu kolmas tütarlasteklooster.
Rootslased on põhjusega uhked oma püha Birgitta (elas u 1303-1373) peale, kes selle ordu rajas.
Birgitiinide ordu kloostrikorraldus
Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe, Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse eestvedamisel ja oli nagu enamik toonaseid kloostreid monasteria mixta tüüpi, s.t. mõeldud mõlemast soost isikutele. Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest. Klooster ja kirik oli jaotatud kaheks, millest üks pool oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmlikele, kes soovisid kloostrikirikus jumalateenistusel käia.
Birgitiinide ordu klooster
Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu, Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja oma 1360-ruutmeetrise pindalaga ka suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas. Esimesed neli nunna saabusid kloostrisse juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja õnnistati 1436. aastal.
Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks koguduse ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus oli 13 apostli eeskujul sama palju preestreid ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli Püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.
Tallinna Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Birgitiinide ordu kloostri kirik
Pirita kloostri kirik, mille sisemõõtmed olid 24x56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas. Kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks - konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaus on näha senini fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.
Kirikus oli vastavalt Birgitta ordu eeskirjadele 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid, nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel. Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.
Pirita keskaegsete abtisside nimekiri
- 1412 Christina Tocke
- 1438 Kone
- p. 1449 Margarethe Woldicke (?)
- 1458–1462 Kunigunde Orgies
- 1474 Gertrud Wekebrod
- 1484 Gertrud
- Gertrud Orgies
- 1504 Birgitta [? Hafvestfer]
- 1526–1545 Birgitte Holstever
- Gertrud von Vietinghoff
- 1552?–1555 Margaretha Dönhoff
- 1564 Magdalena Soie või Zöge
Kloostri allakäik ja häving
Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel, 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli, 1575. aastal, Liivi sõja ajal, rüüstasid vene väed kloostrit esimene kord ja klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui Tallinna piiravad Vene väed rüüstasid kloostrit uuesti. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita.
