Doktoritöö: Liivimaa piiskoppide kirjavahetus avab reformatsiooniaja poliitika uusi tahke
Liivimaa piiskopid mängisid 16. sajandil sisepoliitika kujundamises olulisemat rolli, kui seni arvatud. Nende toetusest sõltus, kas mingis küsimuses jääb peale Riia peapiiskopi või Saksa ordu tahe.
Piiskoppe sidus peapiiskopiga ühelt poolt vaimuliku kuulekuse kohus, teisalt ei olnud mõistlik vastuollu minna Liivimaa tugevaima sõjalise ja poliitilise jõuga, mida esindas ordu, leiab hiljuti Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis doktoritöö kaitsnud Madis Maasing.
Kuuest teadusartiklist koosneva dissertatsiooni kirjutamiseks võttis Maasing üksikasjaliku vaatluse alla Liivimaa kunagiste valitsejate säilinud korrespondentsi alates 1530ndatest aastatest kuni Vene tsaaririigi ja Vana-Liivimaa vahelise konflikti alguseni (sõda toimus vahemikus 1558–1561). Selleks tuli läbi töötada suur hulk Liivimaa valitsejaid puudutavat poliitilist korrespondentsi ja poliitiliste nõupidamistega seotud dokumente, millest suurem osa on uurija õnneks Saksamaal süstemaatiliselt publitseeritud.
Peamine dokumendipublikatsioon “Herzog Albrecht von Preussen und Livland” sisaldab Preisimaa hertsog Albrechti kirjavahetust Liivimaa jõududega aastatel 1525–1570. Suurem osa seal avaldatud allikatest kajastavad tema suhtlust oma venna, viimase Riia peapiiskopi markkrahv Wilhelmiga. Vaatlusalust perioodi on peetud ka niinimetatud Liivimaa allakäigu ajastuks, sest Vene-Liivimaa sõja tagajärjel varisesid kokku senised struktuurid – territoorium jagati Venemaa, Rootsi, Taani ja Leedu-Poola võimude vahel.
Töö üks keskseid figuure ongi Brandenburg-Ansbachi markkrahv, Riia koadjuutor ehk peapiiskopi asetäitja ja hilisem peapiiskop Wilhelm. Maasing uuris lähemalt tema suhtlust Liivimaa aukandjate ja suguseltsi kuuluvate Poola ja Taani kuninga ning Preisimaa hertsogi Albrechtiga.
Loe edasi siit
