139 aastat oli see Tallinna pidupäev, siis aga saabusid Peeter I väed

26. märts oli ligemale poolteist sajandit suureks pidupäevaks Tallinnas, millega tähistati piirava Vene armee lahkumist Liivi sõja ajal 1571. aastal. Vene ajal oli selle tähistamine aga võimatu. 1926. aastal tähistamine taastati, uuemal ajal on ta aga jälle unarusse jäänud.

Päewaleht 26. märtsil 1939 kirjutab, et sel päeval oli linna raekoda lipuehtes ja linnas helistati kirikukelli, kuna linn pidas vajalikuks tähistada oma vabanemist piiramisrõngast - aastal 1571. Kuus kuud oli Vene armee Tallinnat piiranud ja linna mitmest küljest pommitanud, lahkus aga linna võtmata.

Kuigi 16. sajandi Tallinn oli suuresti saksakeelne linn, oli elanikest suur osa ka eestlasi, ja piiramine oli ühtmoodi hävitav tallinlastele rahvuslikust taustast hoolimata. Kaudselt sai seda ka vennatapusõjaks nimetada - venelastega koos osales piiramisel ka Moskva marionetina ametisse seatud "Liivimaa kuningas" Magnus koos hulga mõisameestega Eestist.

Juba 1571. aastal, vahetult pärast Vene vägede lahkumist oli 16. märts (praegu kehtiva Gregoriuse kalendri järgi langeb ta 26. märtsile) linnas kuulutatud "igaveseks ajaks" pühaks päevaks. Vene aja algus 1710. aastal muutis päeva küll tabuks, ja uue vene aja algus 1940. aastal paiskas vist lõplikult unustusehõlma.

16. oktoobril 1570 algas Ivan IV Julma armee vägivallatsemine, Harjumaal põletati, tapeti ja rööviti, kuni uuema ajani püsisid rahvasuus legendid "koerakoonlaste" ja "peninukkide"  (mõeldi peamiselt tatarlastest väeosi) vägivallatsemisest. Vene väed asutasid end Tallinnas Telliskopli poolsaarele laagrisse, kokku 30 000 sõdurit asus linna piirama. Linnas oli aga relvis vaid 700 meest, lisaks sõja eest põgenenud mõisnikke ja talumehi.

15. jaanuaril 1571 asuti Tallinnat ka kahuritest pommitama, päev hiljem Pleekmäele püstitatud kantsist hakati linna paiskama ka tulekerasid ja kivikuule. Balthasar Russowi andmetel olevat samal ajal Venemaa suunas saadetud röövsaaki 20 000 reetäit.

Tallinn pidi aga ründajaid tõrjuma, ja selleks, et venelastel poleks võimalik sealtkaudu Tallinna murda, panid linna kaitsjad ise põlema Kalamaja linnaosa väljaspool müüre. 200 puumaja hävis tules. Piiramise ajal pääses linnas ka katk valla. Eriti palju taplusi peeti Tõnismäe ümbruses, aga ka Rannavärava esisel ja Kalamajas.

Teist korda olid Vene väed Tallinna piiramas 1577 ja sel ajal paistis linna kaitsel silma ka hiljem ilukirjanduses suureks kirjutatud Ivo Schenkenberg.  Teisest Tallinna piiramisest oleks põhjust isegi rohkem rääkida, aga pidupäev jäi siiski 1571. aasta kohale. Pirita kloostrit rüüstasid Vene väed 1575. ja lõplikult 1577. aastal.

Tallinnas Marta tänaval asub taastatuna rist linnakodanik Blasius Hochgrevele, kes oli sealsel "Jeruusalemma mäel" hukkunud venelaste väge tõrjudes juba 1560. aastal.

Liivi sõda kestis 25 aastat, 1558-1583, ning Vene vägedel Liivimaad vallutada ei õnnestunud, Põhja-Eesti oli sattunud Rootsi, Lõuna-Eesti Poola võimu alla ja järgmise sajandi alguses pidasid need Eesti alade pärast maha veel omavahelise verise sõja, mille järel Kesk-Eesti oli praktiliselt inimtühi.