Vägivallale leiab alati ideoloogilise õigustuse? Ülevaade küüditamiste tegelikust ulatusest

Pole mõtet esitleda küüditamist kui eestlase ja venelase vahelist konflikti, venelane kannatas küüditamiste ja repressioonide tõttu ilmselgelt rohkemgi kui eestlane.  Ülevaated massiliste vägivaldsete ümberasustamiste tulemustest  NSV Liidus viitavad umbes kuuele miljonile küüditatule, kellest poolteist miljonit hukkus teel.

Seda muidugi ametlikult, ehk vähemalt, sest mitu korda rohkem inimesi muutus küüditamispõgenikuks omal maal. Algas ju ka „linnastumise“ võidukäik miljonite inimestega, kes põgenesid küüditamiste eest linna. Seal pool piiri elab aga ikka veel arvukalt inimesi, kes oma omaste saatusest siiani midagi kuulnud ei ole, sest totalitaarne ühiskond peitis oma jälgi.

Ka Eestis on levinud palju müüte, mis kõik tuginevad sellele, et tegelikest faktidest ei räägitud, neid moonutati või asendati avalike väljamõeldistega. Poliitilised näidisprotsessid ideoloogiliste vaenlaste üle ei alanud ju 1936. aastal, neid oli salaluureagentuur GPU vorpinud läbi kahekümnendate aastate, rääkimata massilisest vägivallast, mida nii punase kui valge terrori nime all juba kodusõja aastail teostati.

Poliitiline vaenlane „vajas ju hävitamist“, sest enamlaste sõjalisele diktatuurile polnud midagi ohtlikumat kui demokraatia ja arvamustevabadus. Loodi mõiste „rahvavaenlane“, et õigustada terrorit, tema peale oli kohustuslik näpuga näidata, tema peale kaebama minna, teda rünnata füüsiliselt ja psühholoogiliselt, kuni „rahvavaenlane“ on surnud.

Ja lõpptulemuseks oligi tavaliselt mahalaskmine, rahva seas kujunes aga mentaliteediks sotsiaalne ehk ideoloogiline kannibalism, ehk siis teistsuguse sotsiaalse taustaga inimeste vaimne ja tegelik väljasuretamine, „elusalt nahkapanek“. Kust ikkagi tuleb väljend „eestlase lemmiktoit on teine eestlane“? See polnud mingi Eesti iseärasus.

Küüditamisi ei mõeldud küll algselt välja nõukogude ladvikus, tsaarivõim oli 1860. aastatel korraldanud samaväärset Põhja-Kaukaasias (tšerkesside jt rahvastega) ning ka Krimmis krimmitatarlastega. Osmanite impeerium sai kurikuulsaks armeenlaste genotsiidiga, mis ju toimus ka küüditamise vormis, ja eks Lähis-Ida ajalugu on selliseid kogemusi täis.

Aga massiküüditamisi alustati Stalini isiklikul nõudmisel aastail 1929-1931, kui kulakluse kui klassi likvideerimise, „külakurnajate“ hävitamise, spioonimaania, ja veel terve rea ettekäänete alusel alustati miljonite inimeste ajamist välja nende kodudest. Otsese küüditamise ohvriks langes sel ajal ametlikel andmetel 1,8 miljonit inimest, kellest teel külmale maale suri juba pool miljonit, seal aga ootas veel suurt osa ees juba näljasurm. Rääkimata nendest miljonitest, kes küüditamisehirmus maalt linnadesse põgenesid, ja kodutute armeed suurendasid, näiteks Boriss Jeltsini isa oli "küüditamispõgenik". Mihhail Gorbatšovi vanaisa oli aga ise küüditatu, fakt, mida nõukogudeaegsed ankeedid muidugi salgasid.

Talundite asemele pakutud uus pärisorjus ehk kolhoosikord tõi 1930. aastate alguseks esile veel hiiglasliku näljahäda Ukrainas ja suuremas osas nõukogude-Venemaal. Stalinliku sundkollektiveerimise ohvreid võib kindlalt lugeda enam kui kümnele miljonile.

Juba Lenini ajal oli maha lastud aga ligi miljon õigeusu kirikuga seotud inimest, kelle peamine süü oli see, et nad ei uskunud kommunismi.

Tänasel Venemaal on olnud selgelt näha „rahvavaenlase“ mõiste taassündi, kuigi ta polegi sotsiaalne, vaid jälle poliitiline vaenlane. 2008. aastal murdsid Putini-meelsed võimud sisse repressiooniohvrite ühenduse Memoriaal kontorisse ja konfiskeerisid seal hoitud repressiooniohvrite andmebaasi. Oli pigem ime, et kohus käskis võimudel selle ligi kolme miljoni nimega andmebaasi Memoriaalile tagastada. Täna on Memoraali nime all internetis esimesena leitav hoopis hukkunud punaväelaste nimekiri. Repressiooniohvrite nimekirjad võivad peagi üldse kaduma minna.

Mujal maailmas on enam tuntud stalinliku rahvuspoliitika teostamiseks käivitatud etnilised küüditamislained. Ka Eestisse tilkus raudse eesriide tagant teateid ingerisoomlaste küüditamistest (1929-1931 ja 1935-1939). Segarahvastikuga piirkondades oli kulakute nimekirja küll lihtsam sattudagi etniliste vähemuste esindajail.

Poolakate küüditamisi tehti juba sihilikult 1932-1936, eriti aga pärast Ida-Poola okupeerimist 1939-1941 ja jälle pärast sõda 1944-1945. Lisaks, 1937. aastal lasti iga kuues N Liidu poolakas üldse maha. Korealasi hakati Kaug-Idas küüditama massiliselt 1937. aastal, kuigi siis piirduti teiste rahvaste puhul pigem mahalaskmiste kui küüditamistega. Eestlasi lasti maha enam kui 6000. Venemaa eestlaste küüditamiste kokkuvõtet pole seni veel teada. Siin ei ole mingit mõtet otsida seost „sõjatsooni puhastamisega vaenulikest elementidest,“ tegemist oli siiski sihiliku rahvusliku likvideerimispoliitikaga. Metsavendluse teke oli aga otseselt seotud küüditamistega, juba Venemaal alates 1931. aastast, ehk ajast, kui suurest sõjast veel aimugi ei olnud. 

Rumeenlasi (sattusid 1940. aastal Moldova okupeerimisega N Liidu alla) küüditati 1941 ja 1944-1953, Leedus, Lätis ja Eestis küüditati lainetena 1941, 1945, 1949, 1951. Küüditati ka seniste liiduvabariikide türklasi, karjalasi, karakalpakke, tšetšeene, ingušše, kalmõkke, balkaare, karatšaisid, meshedi türklasi, volgasakslasi, krimmitatarlasi, krimmikreeklasi, jt, siis 1949-1950 ka veel Kaukasuse kreeklasi.

Isegi seal kus tervet rahvast ei küüditatud, küüditati tavaliselt ära jõukam ja haritum osa iga rahva ühiskonnast. Kõige massilisemalt muidugi venelastest endist, aga ühel hetkel (alates 1937. aastast) suundus kogu raev just vähemusrahvuste peale.

Ja küüditamistele sisulise tegi lõpu Nikita Hruštšovi kuulus kõne 1956. aastal. Seni...

Küüditamisi N Liidus:

• 1920-1921 kasakaid Põhja-Kaukasuse ja Semiretšje aladelt (45 000 inimest)
• 1922 „sotsiaalselt ohtlikke elemente“ läänepiirilt (18 000 inimest)
• 1930-1936 „kulakuid“ (2,3 miljonit inimest)
• 1932 „sabotööre“ Krasnodari kraist (45 000 inimest)
• 1933 Kasahstani nomaade (200 000 inimest)
• 1935 ingerisoomlasi (30 000 inimest), sakslasi ja poolakaid (457 000 inimest)
• 1937 kurde (2000 inimest), korealasi (172 000 inimest), hiinlasi ja „harbiinlasi“ so Harbini raudteel töötanud venelasi (9000 inimest)
• 1938 Pärsia juute (6000 inimest), aserbaidžaanlasi, pärslais, kurde, assüürlasi (arv teadmata)
• 1940 poolakaid (276 000), muid välismaalasi (skandinaavlasi ja baltlasi) (8627 inimest)
• 1941 „kontrrevolutsionääre ja natsionaliste“ senistelt Poola, Rumeenia ja Baltimaade aladelt (107 000 inimest), sakslasi (enam kui 780 000), ingerisoomlasi ka –sakslasi (91 000), 
• 1942 ingerisoomlasi (9000), kreeklasi, rumeenlasi, sakslasi, krimmitatarlasi (arv teadmata)
• 1943 karatšaisid (70 500), kalmõkke (93 000)
• 1944 tšetšeene, ingušše, balkaare (522 000), kalmõkke (30 000), kurde, aserbaidžaanlasi (3000), balkaare (100), krimmitatarlasi (191 014), kreeklasi, bulgaarlasi, armeenlasi, türklasi (42 000), kabardiine (2000), „tõsiõigeusklikke“ (1000), poolakaid (30 000), meshedi türklasi, kurde jt (92 000), laziklasi (1000), volgasakslasi (1000)
• 1945 sakslasi Königsbergi aladelt aga ka Baltikumist (kümneid tuhandeid)
• 1947 ukrainlasi (200 000)
• 1948 „kulakuid“ (50 000), kreeklasi, armeenlasi (58 000), „sotsiaalseid parasiite“ (ehk siis neid, kes kolhoosikorda eirasid, 16 000), aserbaidžaanlasi (100 000)
• 1949 „kulakuid“ (172 000), armeenlasi, kreeklasi, türklasi
• 1951 basmatše (3000), jehoovatunnistajaid (8576), jaapanlasi, korealasi (575 000)