Krimmi anschluss : Kas Putin on tänase maailma Hitler?
Hitleri väljakuulutatud sihiks oli Kolmas Reich, ehk siis esimeses maailmasõjas kaotatud suurriikliku positsiooni taastamine, mida viidi ellu tüüpilise imperialistliku maailmavallutusega. Putin ei kasuta terminit Reich, küll aga "velikaja deržava," mis sõnasõnalises tõlkes tähistab samuti suurriiki ja ka tema räägib kaotatud suuruse taastamisest. 1945. aasta võidu fetišeerimine on igatahes kogu riigi pannud veenduma, et taastatakse just stalinlikus stiilis ehitatud Nõukogude Liitu. Ja loomulikult on selle riigi aluseks samasugused totalitaarsed ambitsioonid kui Hitlerilgi.
Esimese maailmasõja järel oli Saksamaa kaotanud alasid oma naabritele, Austria-Ungari impeerium oli üldse maailmakaardilt kadunud. Baltisakslased polnud ainsad, kes oma kaotatud privileegide pärast raevutsesid, eriti vihast kampaaniat pidasid Tšehhoslovakkia aladele jäänud sudeedisakslased, Poola esisele jäänud Danzigi ja Leeduga liidetud Memeli - Klaipeda sakslased. Hitleri võimuletulek leidis nendel aladel kohe vaimustunud vastuvõtu, sest lubas ju Hitler nende rahvuskaaslaste huvid kilbile tõsta.
Nõukogude Liidus oli stalinliku rahvuspoliitikaga saavutatud tervete piirkondade venestumine, kus genotsiidipoliitikaga (holodomor, küüditamised, "kulakluse kui klassi likvideerimine") kohalik elanikkond likvideeriti, sisse toodi aga töölisi mujalt impeeriumist, ning valitsevaks sai vene keel. N Liidu lagunemine koondas sealsete alade elanikud agressiivsetesse liikumistesse - interrinded jt liikumised, mis aktiivselt nõudsid totalitaaarse N Liidu säilitamist - ja sellega loodi 1991. aastal Moskva sihilikul toetusel ka püsivad konfliktikolded - Transnistria ja Gagauusia Moldovas, Krimm ja Donetski regioon Ukrainas, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia Gruusias, Kirde-Eesti siin, terved alad Lätis, Kasahstanis jne. Ja need liikumised toetasid aktiivselt 1991. aasta putši ja nüüd Putini suurriiklikke ambitsioone.
1938. aasta 11. märtsil korraldasid Hitleri-meelsed liikumised Austrias riigipööde ja juba varasema plaani kohaselt sisenes Saksa armee järgmisel päeval elanike "juubeldavate toetusavalduste" saatel riiki. Referendumil lavastati sellele ka 99,7 protsendiline toetus Austrias, tulemuseks see, et riik likvideeriti ja taandati gaudeks Suur-Saksamaa koosseisus. Hitler võttis seejärel oma kaitsta sudeedisakslased Tšehhoslovakkias ja oktoobris nõudis nende lahutamist selle riigi küljest, milleks lääs ka Müncheni sobingus heakskiidu andis. Isu aga järjest kasvas, 1939. aastal hõivas Saksamaa juba terve Tšehhoslovakkia, Leedult Memeli, pool Poolat ja Danzigi, alustades juba liidus Staliniga uut maailmasõda. Edasist me ilmselt juba teame.
2008. aasta augustis, kättemaksuks Serbiast lahkulöönud Kosovo rahvusvahelise tunnustamise eest provotseeriti Lõuna-Osseetias sõda Gruusiaga, Vene väed olid jälle liikumas ja Venemaa sai vormiliselt tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust nüüd juba vägagi selgelt Venemaa koosseisus. Lõplik annekteerimine on vaid vormistamata.
Karistuseks Ukraina uue revolutsiooni eest sisenes aga Vene armee juba avalikult Krimmi 26. veebruaril 2014, korrates peaaegu täht-tähelt Hitleri Austria-anschlussi mudelit. Ka Krimmis korraldati referendum selle anschlussi toetuseks - 96,7 protsenti poolt. Ja Venemaa isu selgelt nende kolme piirkonnaga ei piirdu, Transnistria on küll liiga kaugel, aga palju lähemal on veel alasid, kus saab "kaasmaalaskonna kaitseks" sõjalisi samme astuda.
Hitleri ja Putini paralleelid ei lõpe sugugi siin. Mõlemad on kasutanud nn pussnoateooriat, Hitler väites, et Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas polevat olnud paratamatu, vaid noalöök selga, Putin väites, et N Liidu lagunemine olaks olnud sajandi geopoliitiline katastroof ja et kõikide demokraatianõudmiste taga olevat mingid kurjad jõud läänest, näiteks 2004. aasta Ukraina revolutsioonis George Soros.
Hitler lõi üheparteilise riigi (küll Lenini-Venemaa eeskujul), mis oli allutatud militarismile ja kus tema võimu toetuseks mobiliseeriti ka noori Hitlerjugendi vormis. Putin on taastanud samasuguse riigikorra, kus parlamentarism on vaid lavastatud kulissiks, relvademonstratsioonidega üritatakse kogu maailm hirmust värisema panna ja siis loodi veel noorteliikumine Naši.
Hitler seadis eesmärgiks rahvuskaaslaste kaitse, Putin kaasmaalaskonna kaitse, kutsudes neid oma riiki elama või liituma, kuid ennekõike kasutades neid nõudmisi välispoliitilise agressiooni kavandamiseks. Hitler seadis eesmärgiks "lebensraumi" laiendamise, Putin õnneks pole veel trotskistlik-leninliku maailmarevolutsiooni juurde naasnud, aga kavatseb jälle laiendada Venemaa võimu kogu endise N Liidu aladele.
Nii kaval on Putin küll, et ei pea Hitleri-stiilis kihutuskõnesid, aga eesmärgid on üsna sarnased. Teisitimõtlejad pandi Saksamaal koonduslaagritesse, Putini-Venemaal lõpevad meeleavaldused ka juba üha kindlamini trellide taga. On vaid aja küsimus, kui suuremad repressioonid pihta hakkavad.
Lääs vahtis omal ajal Hitlerit imetleva hirmuga, diktaatori meelitamiseks kingiti talle olümpiamängud, midagi sarnast võis näha ka Putinile Sotši olümpiamängude andmise taga. Kõva käe kultus ei paista sugugi piirduvat vaid osaga ühiskonnast, selgelt eelistati ka poliitilises tipus omal ajal Hitlerile, nüüd Putinile järele anda. Sellel pole midagi pistmist suhtumisega sakslastesse või venelastesse, sellel on pistmist just tahtmisega vägivallale järele anda.
Ainult, et uut Müncheni sobingut ei tehta, Putini puhul rakendatakse pigem juba 1930. aastatest kasutatud mittetunnustuspoliitikat, aga tulemus on sama, Hitler võis oma riiki laiendada nii nagu soovis, ka Putin saab seda teha praegu nii nagu soovib. Kuni ühel hetkel on mindud juba liiale.
