"Kulakluse kui klassi likvideerimine" - inimlikkuse hävitamine Nõukogude riigis
"Pursuide" ja "klerikaalide" likvideerimisega alustati juba kodusõja keerises, enam kui miljoni inimese tapmine toimus juba ajal, kui riiki valitses Lenin. Sel ajal hävitati sisuliselt õigeusu kirik ja igasugune kaubanduslik ettevõtlus. Lenini surma järel (1924) kujunes välja aga terav rivaliteet Lev Trotski ja Jossif Stalini vahel. Nende terav kokkupõrge 1927. aastal vallandas riigis veel eriti hüsteerilise vaenlasteotsimise.
Klassivaenlase mõiste oli kehtestatud juba novembris 1917, kui enamlased asusid likvideerima liberaalset "kodanlikku" opositsiooni. Kulak oli järgmisi termineid, millega asuti uut inimrühma hävitama. Üks Lenini ringkirjadest augustis 1918 käskis kohtadel "puua, mitte vähem kui sada tuntud kulakut, rikast meest, vereimejaid... Teha seda nii, et rahvas sadade verstade ulatuses näeks seda, väriseks, teaks, karjuks..."
Sõjakommunism oli teinud seni jõukatest põllumeestest kerjused, kuna kõik nende toiduvarud konfiskeeriti punaarmee toitmiseks. Nälg riigis läks juba 1921. aastaks nii suureks, et suurema katastroofi vältimiseks tuli kehtestada uus majanduspoliitika (NEP), lubades talunikel taas tooteid turul müüa. See oli aga juba otseses konfliktis enamlaste idoloogilise maailmapildiga. NEP kuulus verisele lõpetamisele.
Kolhooside loomine oli Stalini suurimaid ettevõtmisi, mis ta kuulutas kogu riigi eesmärgiks 1928. aasta lõpus. Kuid tulemused ei olnud sellised, mida ta oodanud oli - jõukuse kasvu asemel tähendas sundkollektiviseerimine hoopis tohutut kaost, seejärel juba uut ja veel eriti tohutut näljahäda. Praegu võib julgelt hinnata, et 1930. aastate alguses suri just kolhoseerimise tõttu nälga ligemale 15 miljonit inimest, eriti dramaatiliselt "riigi viljaaidas" Ukrainas. Holodomor on seal selle genotsiidi nimeks.
Keegi pidi olema süüdi, ja loomulikult leiti jälle "kulakud ja külakurnajaid", keda selle eest karistama hakata. Mais 1929 andis rahvakomissaride nõukogu välja dekreedi, mille kohaselt loeti kulakuteks kõik talunikud, kes:
- kasutasid palgatööjõudu (ehk sulase palkamisest tehti riiklik kuritegu)
- kasutasid veskit, võimasinat, ükspuha milliseid muid masinaid, millel mootor
- süstemaatiliselt rentisid välja põllumajandustehnikat
- tegelesid kaubanduse, rahalaenamise, ärivahenduse või ükspuha millise töövälise sissetulekuga
Esmalt hakati ka kulakuid kolhoosi sundima, aga kuna enamik neist polnud uuest pärisorjusest huvitatud, avastati äkki, et varem osavatest põllumeestest on saaanud "loodrid." ja enamik talunikest pigem tappis oma koduloomad, kui, et andis neid tasuta riigile. 1934. aastaks oli riigis juba 26,6 miljonit veist vähem ja 63,4 miljonit lammast vähem kui enne kolhoseerimise algust.
30. jaanuaril 1930 langestas kompartei poliitbüroo otsuse, et kulaklus kui klass tuleb likvideerida. Algas vangistamine ja küüditamine. Esimene klass kulakuid tuli saata Gulagi laagritesse, teine osa küüditada Siberisse ja Kasahstani steppidesse, kolmas osa küüditati sama regiooni piires. Vangi pandud "kulakud" pandi kaevama näiteks Balti-Valgemere kanalit (Belomorkanal) ja muid suuri sunnitööprojekte.
1930-1931 saadeti vangilaagritesse vähemalt 1,8 miljonit "kulakut", kellest pool miljonit suri nähtavasti juba tee peal. Teine 400 000 suri esimesel talvel laagrites. Küüditatute koguarvu on aga võimatu isegi kokku lugeda, sest samal ajal liikus ka sadu tuhandeid inimesi, kes küüditamise ennetamiseks otsisid peidupaiku mujalt. Ilmselgelt oli jutt miljonitest, kui mitte kümnetest miljonitest. Sealhulgas elas selle üle ka tuhandeid Venemaa eestlasi.
1937. aastal algas aga juba otsene massimõrv - "endised kulakud," kes olid koju naasnud, tuli maha lasta. Suure Terrori ohvrite osas kestab siiani suur vaidlus, võimumeelsed ajaloolased üritavad numbreid väiksematena esitada, teised aga on juba andmebaasi kandnud oma kolm miljonit repressiooniohvrit. Terror muutus talumatuks isegi kommunistidele ja 1938. aastal tehti mõrvamistele järsem lõpp. Kolhooside loomisest algas aga maaelu häving.
Eesti küüditamised 1940-1941 (enamikus avaliku elu tegelased), 1945 (viimased siia jäänud baltisakslased), 1949 ("kulakute ja rahvavaenlaste" pereliikmed) ja 1951 (jehoovatunnistajad) olid juba Suure Terrori järellainetus, kus vastase tapmist ei peetud enam peamiseks eesmärgiks, ometi jäid kümned tuhanded inimesed selgi korral külma maa nimetutesse haudadesse.
