Spioonimaania: KGB-laste Venemaa on ringiga tagasi 1927. aastas
1927. aasta on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Moskvas puhkes lõplik tüli revolutsioonijuhtide Lev Trotski ja Jossif Stalini vahel. Komintern üritas valla päästa suuremat segadust Hiinas, agendina oli sealsete sündmuste keskel ka hilisem Eesti kommunistide ninamees Karl Säre. Britid said aga vägagi tuttavaks mõistega “spioonimaania.” Peaaegu iga kuu “paljastas” GPU mõne järgmise brittide vandenõu N Liidus, mis tulid suure üllatusena nii Briti luurele kui ka neile, kes väidetavates vandenõudes süüdi mõisteti.
NSV Liidu majandus oli ikka korrast ära, tööpuudus püsis ja rahvast hirmutati kohe-kohe algava Poola ja teiste piiririikide interventsiooniga, “ristisõjaga”, mida mahitavad britid. Venemaa nuhkimisametkond GPU (ka OGPU, hilisem KGB) keskendus fabritseeritud kohtuasjade korraldamisele, et tõestada kuidas britid kogu aeg N Liitu õõnestavad. OGPU hakkas "paljastama vandenõusid," küll Poola, küll Briti, kül Läti, küll Eesti, küll Rumeenia "spioonivõrgustikke" - kes juhuslikult just ette jäi - ikka kümnete isikute kaupa korraga, kes siis konveieril hukkamisele või vangilaagritesse saadeti.
Veebruaris 1927 oli Pihkvas kohtuprotsess kolme eestlase üle, keda süüdistati väidetavas kaitsepolitsei vandenõus Ado Birki ja Jaan Anvelti tapmiseks. “Ninamees” Kriisa mõisteti surma, Eesti meedia andmetel küll hoopis selle eest, et ta oli Eestis olnud tunnistajana kommunistide kohtuprotsessil. Seejärel anti Leningradis kohtu alla “50 Läti salakuulajat.” Tegelikult oli tegemist piirialade elanikega, kes olid üle piiri kaupa hankimas käinud. Aga 50 on nagu maagiline number.
Aprillis 1927 “paljastas” GPU Ukrainas “ulatusliku Rumeenia salakuulajate organisatsiooni” (26 isikut), keda esmalt süüdistati emigrantide üle piiri toimetamises ja paljaks röövimises, seejärel aga juba “ulatuslikus spionaažis”. See oli aga veel vaikus enne tormi.
Londoni kriis
Briti ja N Liidu suhted olid halvenenud järjest, alates nn Zinovjevi kirjast 1924, kuni mais 1927 läbiotsimine N Liidu kaubandusesinduses Londonis viis kahe riigi suhete täieliku katkemiseni. OGPU vastas juunis 1927 suure kampaaniaga, kus väitis, et Winston Churchill juhtivat isiklikult kallalekippumisi N Liidu esindajatele, väidetavalt leiti ka mingis majas OGPU Moskva-peakorteri lähistelt inglise kirjadega pomm. Süüdi olevat kolm agenti, kes juba vahistamiskatsel maha oli lastud. Kokku vahistati Briti meedia andmetel sel ajal N Liidus 8000 inimest, kellest 500 lasti maha.
Leningradis visati aga ajaloolise materialismi seminari ruumi lõhkekeha, mis küll kellelegi tõsisemaid vigastusi ei tekitanud. OGPU “tabas” pommiviskamise süüdlased – kolm “Inglise-Soome spiooni” Läti piiril ja kaks nõukogude Karjalas. Süüdlased mõisteti süüdi, kuigi isikut, kes seminariruumi pommi viskas, ei suudetud isegi tuvastada. OGPU enda provokatsioon?
Juulis 1927 teatati Briti salakuulajate võrgustiku vahistamisest Leningradis – 25 inimest. OGPU teatas seejärel lisaks veel 20 “kontrrevolutsionääri” mahalaskmisest. Septembris mõisteti kümme “Inglise salakuulajat” surma, sh keegi eestipärase nimega Taal. “Ninamees,” nimega Suharev sai aga lõpuks isegi kõige väiksema karistuse. Sel ajal kujunes tavaks, et ülekuulatav, kes oli valmis kõik süü kellegi teise kaela ajama, pääses kergemalt. Tšekistid said võimaluse süüdistusi fabritseerida, ülekuulatavad olid piinamise järel aga juba valmis kõike omaks võtma, et ellu jääda.
2. septembril 1927 teatas ka Leningradi eesti enamlaste ajaleht Edasi OGPU suursaavutusest – väidetavalt ka Eestiga seotud Briti diplomaadi nn Boysi salakuulajate võrgu paljastamisest. Oktoobris mõisteti surma ja hukati kolm kodanikku, keda süüdistati töötamises Briti saatkonnaametniku Charnacki heaks. Kui juba 50 oli maagiliseks numbriks saanud, anti oktoobris 1927 Ukrainas kohtu alla veel 50 “Poola salakuulajat,” iga kümnes neist lasti maha. (Pisike eellugu poolakate massihukkamisele N Liidus 1937. aastal – kus kolme kuu jooksul hukati iga kuues N Liidu poolakas (111 071 inimest).)
Aga sisevaenlane ei maga
Spioonimaania laineharjal toimus aga tegelik nihe, jõudes Stalini rivaalide, ehk Zinovjevi, Trotski ja Kamenevi personaalküsimuse klaarimiseni kõige kõrgemal Moskva tasemel. Neid revolutsiooniikoone spionaažis süüdistada ei saanud, seega hakati võitlema “parempooluse tendentside” vastu parteis. Augustis visati nad kompartei keskkomiteest välja, oktoobris heideti Trotski pooldajad välja Kominterni juhtkonnast, detsembris toimunud parteikongressil avaldasid aga kommunistid juba tulist poolehoidu Stalinile, kes suutis kõiki joovastada oma viisaastakuplaaniga. Parteist visati välja 75 “trotskisti” (sh eestipärase nimega J. Reinhold), ja 23-liikmeline “Sapronovi grupe.” Trotski, kes veel kümme aastat varem oli kõikvõimas revolutsiooniliider, oli kaotanud igasuguse jalgealuse. 1940. aastal lasi Stalin ta lihtsalt mõrvata.
Märtsis 1928 näeme juba rõhuasetuse nihet – Põhja-Kaukaasias hakati paljastama Poola ja Saksamaa “salakuulajate” võrgustikku, kes süüdi tööstuslikes riketes ja sabotaažis. Taustaks olid hoopis püüded seal nõukogudevastast streigiliikumist esile kutsuda. Ja 1928 suundus propaganda põhiteravik juba välisvaenlastelt sisevaenlaste peale – hakati ründama kõikvõimalikke “külakurnajaid,” “kulakuid” ja muidu õõnestajaid, kes loomulikult olid süüdi kõikides majanduslikes hädades.
Minskis omakorda mõisteti aprillis 1928 surma “monarhistidest salakuulajad.” Millise riigi kasuks – ei olnud oluline. Kuna üks Doni-äärse alas süüdistatav oli kunagi Pariisis viibinud, toodi Põhja-Kaukaasia salakuulajate kohtuasja mängu ka Prantsuse luure. OGPU ülekuulajate fantaasial polnud piire.
1928 vallandas Stalini lähikond massilisema terrori “kulakluse kui klassi likvideerimiseks.” Kuid see ei tähistanud spioonimaania lõppu, lihtsalt näidisprotsessid asendusid rutiinse hukkamisega. Nõukogude repressiivaparaaat vastuvaidlemist ei sallinud ja kes juba kahtluse alla sattus, see ka mahalaskmisele saadeti. 1931. aastal kohustati kõiki nõukogude kodanikke “rahvavaenlasi paljastama,” mis viis selleni, et pool riigist kirjutas kaebekirju teise poole peale. Enamasti anonüümse laimuna. Aga see on juba järgmine teema.
Alles 1936-1938. aasta suured näidisprotsessid köitsid jälle maailma tähelepanu. 1936. aastal piisas kommunist Jakob Palvadre süüdimõistmiseks sellest, et tema Eestis elav vend Anton oli temale kirju ja raamatuid saatnud – Palvadrest tehti kohe “Eesti spioon” ja ta hukati koos mitmekümne kodanikuga, kelle suurim viga oli see, et nad juhtusid töötama Palvadrega samas instituudis või jäid muul põhjusel OGPU pihtide vahele. Ja “spionaaž” oli ka levinumaid süüdistusi kui tuhandeid Eesti asunikke seal pool Peipsit 1937. aastal mahalaskmisele saadeti – nii sai eesti talunikust, kes Oudova kandist kaugemal käinudki ei olnud, süüdistuskokkuvõttes “prantsuse spioon.” Omaksed ei tea siiani, kuhu ta maeti.
