Nõukogude riigi eest peitu läinud pere elas 32 aastat muust maailmast eraldatuna

Selle loo mõistmiseks on vaja natuke minevikku teada. Vanausulised on Venemaal tagakiusamist kannatanud juba enam kui kolm sajandit, aga eriti hulluks läks asi nõukogude ajal, mil usutunnistusest ja sotsiaalsest päritolust piisas GULAG-i saatmiseks. Ja Lõkovite perekond otsustas minna ise külmale maale, pugedes taigas järjest enam eraldatud kohtadesse.

Kui neid 1978. aastal Lääne-Sajaanidest Abakani nõlvadelt avastati, olid nad põgenikuelu elanud juba enam kui 40 aastat, nad ei teadnud midagi möödunud maailmasõjast, aga võim, mis neid üles leidis, oli ikkagi sama nõukogude võim, mille eest nad põgenenud olid.

Selle pere käekäik on jõudnud suure luubi alla uuesti nüüd, kui USA-s Smithsonian-instituut nendest kirjutas ja YouTube'is on olemas ka kolmeosaline venekeelne videosari nendest. Kahjuks me neid videoid siia lisada ei saa, seega otselingid YouTube' lehekülgedele:
Osa 1
Osa 2
Osa 3

Perekond leiti, kui naftatööstuse lennukist märgati tühjaks raiutud lagendikku metsas, millest sadade kilomeetrite raadiuses polnud teada mingisugust asustust. Kui ekspeditsioon lõpuks nende tareni jõudis, astus neile vastu paljasjalgne vanur. Majas tekitas võõraste ilmumine aga naisperes paraja hüsteeriahoo, kirjeldas neile esimesena külla jõudnud Galina Pismenskaja, vahendab Ilta-Sanomat.

Perekonna peaks oli Karp Lõkov, usutunnistuselt vanausuline, kes koos naise Akulina ja laste Natalja ja Saviniga põgenes võimude tagakiusamise eest järjest sügavamale taigasse, kuni võim enam nendeni ei jõudnuki. Veel kaks last Dmitri ja Agafja, kes põgenikuajal sündisid, ei teadnud üldse muudest inimestest enne kui teadlased neid üles leidsid. Põgenemine oli igal juhul põhjendatud, sest stalinlikes repressioonides hukkus ka Karp Lõkovi vend.

Loomulikult mingitest mugavustest ei saanud selle elu juures rääkida. Kaasa võetud terariistad roostetasid ja lagunesid, riideid ja jalatseid tuli ise endale meisterdada. Relvadeta oli jahtida raske, aga poeg Dmitri õppis osavaks kütiks. Karp Lõkov keeldus ka uskumast, et inimene võiks Kuu peal käinud olla, aga satelliite oli ta oma silmaga taevas näinud.

Ema Akulina suri siiski 1961. aastal nälga. Ja kahjuks, kokkupuude tsivilisatsiooniga osutus veelgi tapvamaks, kolm lastest suri 1981. aastal vaid mõnepäevaste vahedega. Natalja ja Savin olid rasketes oludes haigestunud, Dmitri sai aga kopsupõletiku nakkusena just "uutelt sõpradelt". Ja oma usule viidates keeldus arstiabist. Kui ka Karp 1988. aastal suri, palus viimane tütar Agafja seega uurijatel ennast rahule jätta. Mis muidugi ei takistanud mullu temast uut filmi tegemast. Ja tänane Venemaa üritab tema perest lausa oma uhkuseallikat tekitada.