„Venelastel läks tarvis tšerkesside maad, mitte tšerkesse endid.“ Üks maailma jõhkramaid genotsiide, millest enamik kuulnudki pole

„Vene võime ja ka venelasi ennast ei ole iial huvitanud vallutatud maa kvaliteet, vaid ainult selle hulk,“ kirjutab Kaukaasia ekspert Avraam Šmulevitš.

Enne sõda ja enne Venemaa ekspansiooni Kaukaasiasse asustasid tšerkessid alasid, mida tänapäeval tuntakse Musta mere Kaukaasia rannikuna – kogu piirkond Krimmist kuni tänapäevase Abhaasiani. Nende eluala ei piirdunud vaid praeguste Venemaa Kaukaasia vabariikidega, nagu Karatšai-Tšerkessia ja Kabardi-Balkaaria, vaid hõlmas ka Krasnodari kraid ja Kubanimaad. Tšerkessid olid tollal Põhja-Kaukaasia kõige suurem rahvas. Kuigi neil polnud ühtset riiki, jagunesid nad traditsiooniliselt umbes kaheteistkümneks subetnoseks. Vene keeles kasutatakse selle kohta mõistet „hõim“. Meil on olemas mõisted „rahvas“ ja „hõim“, kuid vene traditsioonis võib hõim olla ka miljoneid inimesi hõlmav rühm, mida peetakse arengu tasandil veel riiklikult mitte organiseerunuks.

Osa tšerkessidest moodustas Kabarda vürstiriigi, mis eksisteeris juba sajandeid ning mida mainitakse ka vanades vene allikates. Vene keisrite ametlikus tiitlis esines samuti „Kabarda vürstiriigi vürsti“ nimetus. Kabarda oli kõrgelt arenenud feodaalne ühiskond, kus oli väga detailne hierarhia. Samas olid olemas ka vabad hõimud, kes elasid valdavalt tänapäevase Kabardi-Balkaaria aladel. Teised tšerkessi hõimud elasid Musta mere rannikul, kus neil puudus keskne poliitiline võim. Samas arenes seal välja tugev aristokraatia ja feodaalne süsteem. 18. sajandi lõpus toimus läänetšerkesside seas omamoodi revolutsioon, mis sarnanes Prantsuse revolutsiooniga. Enne seda olid nii Prantsusmaa kui ka Tšerkessia feodaalsed ühiskonnad, kus aadlikud hoidsid enda käes tugevat võimu. Kuid läänetšerkessid kukutasid oma feodaalse eliidi ning kehtestasid demokraatlikuma valitsemiskorra.