Tšerkesside-vastane genotsiid on traagiline episood, mis kaasnes Venemaa laienemise ja Kaukaasias aetud vallutuspoliitikaga. See tõi kaasa Tšerkessia elanike ulatusliku hävitamise ja ümberasustamise, et puhastada piirkond tsaaririigi jaoks. Tšerkessid olid kaua aega oma territooriumil olnud iseseisvad ja peamiselt kristlased, kuid alates 16. sajandist hakkas Türgi Osmani impeerium Tšerkessiat islamiusku pöörama, mis saavutatigi suuresti ülemkihi seas. Esimesena plaanis tšerkesside maad vallutada Peeter I, kuid reaalsete tegudeni jõuti alles Katariina Suure ajal. Tšerkessid püüdsid Venemaale kohe vastupanu osutada, kui venelased nende maad hakkasid vallutama. 1763. aastal vallutasid Vene väed Mezdeugi (praeguse Mozdoki) ning sellele järgnes tšerkesside vastuhakk, mida juhtisid erinevad hõimuliidrid. Ka Osmanite riik katsus kutsuda tšerkesse üles Venemaaga võitlema. Järgnevatel aastatel intensiivistasid Vene väed rünnakuid tšerkessidele ja tugipunktide rajamist, eirates kohalikke seadusi ja kultuurilisi tavasid ning hävitades tšerkesside asulaid süstemaatiliselt. Eriti kurikuulsad olid tsaarikindralid Jermolov ja Sass, kes kasutasid äärmiselt jõhkraid meetodeid, põletades külasid koos nende elanikega ja hävitades toitu, et inimesed nälga sureksid.

19. sajandi teisel poolel sai see hävitustöö oma haripunkti, kus tsaar Aleksander II kiitis heaks tšerkesside ulatusliku väljasaatmise ja hävitamise, mille eesmärk oli piirkonnas korraldada etniline puhastus ja asustada see venelaste ja kasakatega. Üle miljoni tšerkessi saadeti oma kodupaigast välja, suurem osa Osmani impeeriumisse, kus paljud surid raskete transporditingimuste tõttu. Tšerkesside genotsiidi käigus suri kuni 1,5 miljonit inimest ning kaks miljonit saadeti Tšerkessiast välja. See läheb ajalukku kui üks 19. sajandi suurimaid genotsiidikampaaniaid. Muidugi võib küsida, milline seos sellel on Eestiga, aga kaudselt on seos olemas. Näiteks hävitatud tšerkesside külade asemele rajati mitu Eesti väljarändajate asundust. Ka paljud tšerkesside hävituskampaania täideviijad olid Eesti ja Läti aladelt pärit baltisaksa ohvitserid. Kuid üks nendest läks eriliselt ajalukku.