CRISPRit on kirjeldatud kui kääre, mille abil saab kindla geeni üles otsida ja selle DNAst välja lõigata. Asemele võib jätta tühemiku või viia sinna mõne teise geeni nagu tarkvaras copy-paste'i ehk kopeeri-kleebi-võttega. Selle tulemusena muutub elusolendi DNA püsivalt.
CRISPR-i kasutusvõimalusi on pealtnäha lõputult, alustades geneetiliste haiguste ravist kuni (hiljutise näitena) meie banaanide päästmiseni.
Kui aga miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis on sel reeglina omad puudujäägid või varjuküljed – nii ka kõnealusel juhul.
Hiljutistest teadustöödest nähtub, et CRISPR-i kasutamine kipub plaanipäraste geneetiliste muutuste kõrval DNAs ka soovimatuid muutusi tegema.
Sellele teemale keskendub Ühendkuningriigis tegutseva biomeditsiiniuuringute keskuse Francis Crick'i instituudi uuring, mis ilmus teadusajakirjas PNAS.
Autorid vaatlesid nii omi kui ka võõraid uuringuid geenmuudetud inimembrüote* alal ja leidsid, et suisa 16% embrüotest sisaldas plaanimatuid geenimuutusi.
Mis veel hullem: geenikääride töö täpsust kontrollivate testide põhjal võivad sellised muutused täiesti märkamatuks jääda. See tähendab, et varasemates edukates CRISPR-ikasutamise näidetes võib olla ohtlikke vigu, mis viivad halvimal juhul vähktõve tekkimiseni. Kliiniliste katseteni jõudes on see tõsine oht, mida arvesse võtta.
"Meie töö rõhutab tahtmatute mutatsioonide testimise tähtsust, et täpselt mõista, millised muutused on igas inimese rakutüübis juhtunud," kinnitavad autorid.
* Uuritud embrüod pärinesid viljakusravi saajatelt, kes nõustusid neid teaduse hüvanguks andma.