Astronoomid on kaardistanud suure nähtamatu piirkonna meie naabergalaktikast. Kosmoseteleskoop Hubble’iga tehtud vaatluste põhjal kirjeldasid uurijad üksikasjaliselt Linnutee poole liikuva Andromeeda galaktika gaasilise halo mõõtmeid ja struktuuri ning avastasid, et see juba põrkubki Linnuteega.

Enamasti paistavad galaktikad meile lamedate täheketastena, kuid enamikku neist ümbritseb tohutusuur gaasi ja plasma mull, mis võib küündida miljonite valgusaastate kaugusele.

Neid struktuure on väga raske vahetult tuvastada, kuna neid moodustavad molekulid paiknevad väga hõredalt ja neist ei kiirga eriti palju energiat. Halode uurimiseks analüüsisid astronoomid hoopis seda, kuidas jõuab meieni valgus väga palju kaugematelt objektidelt.

Hea uurimismaterjal on äärmiselt eredad kvasarid, kuid enamikus galaktikatest paikneb neid Maalt vaadeldavas suunas vaid üks-kaks.

Ülejäänud galaktikatega võrreldes meile palju lähemal asuva Andromeeda udukogu puhul said astronoomid rakendada 43 galaktika halos leiduvat kvasarit.

Töörühm vaatles Hubble’i teleskoobi külge paigaldatud universumi struktuuri uurimise spektrograafiga COS (ingl Cosmic Origins Spectrograph) nende kvasarite ultraviolettvalgust ja selle neeldumist Andromeeda halo moodustavas gaasis.

Ilmnes, et halo struktuur on kihiline. „Leidsime, et halo sisemine, umbes poole miljoni valgusaasta kaugusele ulatuv kiht on palju keerukam ja dünaamilisem,“ selgitas uurimuse juhtiv autor Nicolas Lehner. „Välimine kiht on siledam ja tulisem. Nood erinevused johtuvad tõenäoliselt galaktika kettas leiduvate, halo sisemist kihti vahetumalt mõjutavate supernoovade tegevusest.“

Samuti selgus, et halo välimised kihid ulatuvad palju kaugemale kui varem arvati. Halo välimise serva kaugus Andromeedast on 1,3 miljonit valgusaastat ning mõnedes suundades küündib see galaktikast isegi kahe miljoni valgusaasta kaugusele.

Intrigeeriv on avastuse juures asjaolu, et see tähendab, et Andromeeda halo surub end juba vastu Linnutee halot. Eelduste kohaselt põrkuvad galaktikad kokku ja ühinevad umbes nelja miljardi aasta pärast ning praegu paistab, et see protsess on juba algusjärgus.