Stalini hiigelprojekt: Moskvas hakati 85 aastat tagasi planeerima maailma suurimat ehitist
Võistluse žüriis istus muuhulgas ka Stalin isiklikult. Paleest pidi saama ülemnõukogu kokkusaamise koht ning monument 1924. aastal surnud Leninile.
Muidugi pidi palee olema ka uhke žest ning näitama maailma võimsaima ehitisena koha kätte vaimult mädanevale läänemaailmale ning selle pilvelõhkujatele.
Röögatu ehitis pidi valmides olema 415 meetri kõrgune, selle tipus pidi lisaks seisma veel kaheksakümne kuni saja meetri kõrgune alumiiniumist või kroomitud terasest Lenin - kes muu.
Palee idee käidi välja juba kahekümnendail - kommunistid arvasid, et varsti on proletariaadiga ühinenud nii rohkelt maailma rahvaid, et kõigi nende esindajad ei mahu senistesse ruumidesse lihtsalt ära. Ametliku käigu said asjad aga kolmekümnendail.
Esimene arhitektuurikonkurss kuulutati välja veebruaris 1931, aga see ei kandnud vilja ning suvel tehti uus, avalik ja rahvusvaheline konkurss. Palee otsustati ehitada Lunastaja Kristuse katedraali kohale Moskva jõe põhjakaldal. Pühakoda lammutati Stalini käsul sama aasta sees maha.
Ettevõtmist saatis algusest peale suur, ülemaailmne meediatähelepanu. Oodati midagi tõeliselt unikaalset, kuna Nõukogude Liit oli moodsa arhitektuuri üheks keskuseks.
Peale teist vooru selgus, et kolme arhitekti – Boris Iofani, Ivan Žoltovski ja noore briti Hector Hamiltoni vahel on viik. Korraldati kolmas voor ning lõplikuks võitjaks kuulutati Boris Iofan ja tema neoklasstisistlik (mõtleme stiilinäitena viisnurgaga majale Tallinnas Stockmanni vastas) pilvelõhkuja. Modernistlikud arhitektid üle maailma protesteerisid tuliselt: mis mõttes eelistab sellise enda meelest edumeelse, revolutsioonilise riigi nagu NSV Liit juhtkond nii konservatiivset stiili? Aga otsus oli tehtud.
Iofani Nõukogude palee pidi olema 54 korrusega 415 meetri kõrgune hoone. Ta enda projekt algul küll nii võimsat hoonet ette ei näinud, aga Stalin arvas, et võiks ikka kõrgem olla kui esialgne 260 meetrit ja diktaatori käsu peale pandi meetreid juurde. Hoonesse oli mõeldud raamatukogu sadade tuhandete raamatutega, hiiglasliku rubiinidest viisnurgakujulise lühtriga amfiteatrilaadne saal 20 000 inimesele, kontorid, muuseumid, kümned liftid ja eskalaatorid.
Ehitustööd algasid aastal 1938 ja plaan oli palee avada juba 7. novembril 1942, oktoobrirevolutsiooni 25. aastapäeval. Teisel pool piiri kaheldi ajalehtedes sügavalt, kas hoone nii lühikese ajaga valmis saab.
Ega saanudki. Monstrumile tõmbas õige pea pidurit alanud Teine maailmasõda. 1942. aastal võeti terasiribistik lahti ning detailid läksid sõjatööstuse teenistusse.
Ehkki pärast sõja lõppu teatas Stalin, et palee ehitustööd jätkuvad, heideti 1957. aastal, neli aastat pärast diktaatori surma plaan lõplikult kõrvale. Lõpuks rajati palee koha peale märksa normaalsema olemusega ehitis, maailma suurim eelsoojendatud veega vabaõhuujula.
Aastal 2000 sai aga arhitektuuriring täis, sest siis valmis samale kohale, Moskva jõe põhjakaldale Lunastaja Kristuse katedraali uusversioon.
Allikad: dailybeast.com, dea.digar.ee
