Kuidas ära tunda ja ravida videomängusõltuvust?
Göteborgi Ülikooli teadlased on teemat natuke lähemalt vaadelnud ning väidavad, et sageli muretsevad lapsevanemad laste pärast liiga palju ja kõik see, mida lapsed arvutis teevad ei tekita alati sõltuvust, kirjutas Forskning & Framsteg.
Alates 2018. aastast peab Maailma Terviseorganisatsioon mänguhäiret diagnoositavaks haiguseks. Koos hasartmängusündroomiga on see ainus n-ö uimastite kuritarvitamise diagnoos, mida ei põhjusta uimastavate ainete tarbimine. Mänguhäire on mängijal siis, kui arvutimängud ei võimalda enam tal oma elu ja kohustustega hakkama saada.
Arvutimängude kohta avaldatud uuringutest ja mängude võimalikest negatiivsetest tagajärgedest on nüüdseks Göteborgi Ülikoolis valminud kokkuvõte. Sellest ilmneb, et antud teemal on olemasolevaid uuringuid vähe ja neid on keeruline võrrelda. Seda kasvõi juba sel põhjusel, et minevikus on kasutatud sama teema uurimiseks erinevaid termineid ja mõisteid.
“Näiteks ühes Aasia riigis tehtud levimusuuringu kohaselt oli umbes 50 protsendil uuringus osalejatest mänguhäired. Ent see, mida tegelikult mõõdeti oli osalejate internetisõltuvus ja see on ju hoopis teine asi,” ütles Jenny Rangmar, üks kokkuvõtte autoritest. “Olgugi, et Aasia uuring käsitles internetisõltuvust, siis erinevates kajastustes viidatakse sellele ikka kui mänguhäiret käsitlevale uuringule ning see põhjustab teema mõistmisel ja järelduste tegemisel palju segadust,” ütles teadlane.
Ta lisas, et hasartmängusõltuvust aetakse sageli muude teemadega sassi, see on suur probleem - nii teadusuuringutes kui ka kodudes ning seetõttu on selle sõltuvuse kohta levimas ka palju valeinfot.
Teatud seoseid mänguhäirete tekkimise ja kindlate isikuomaduste vahel sai ülikooli kokkuvõttest siiski välja tuua. Näiteks kuuluvad riskirühma noored mehed ja noored, kellel on füüsilisi probleeme või depressioon ja ärevushäired. Seoseid leitakse ka impulsiivse ja hüperaktiivse käitumise, üksinduse ning mänguhäirete tekkimise vahel.
“Ent uuringutest ei ilmne tegelikult, kas depressioon põhjustab problemaatilist hasartmängusõltuvust või vastupidi,” ütles Jenny Rangmar.
Rangmar lisas, et lapsevanemad ei peaks oma võsukeste pärast liigselt muretsema. Pigem tuleks välja selgitada see probleem, mis vanematele laste arvuti kasutamisel muret teeb. Võimalik, et see on hoopis liigne istuvus või kardavad vanemad, et laps satub netis kokku mõne kahtlase veidrikuga. Kui murede põhjused teada, siis saab neid ju ka likvideerida. “Endiselt on mõistlik laste arvuti kasutamise aega kontrolli all hoida – nii on kindel, et laps kontrollib arvutit, mitte arvuti teda,“ lisas Rangmar.
Lõpetuseks tõdes ta, et tegelikult on vaja põhjalikke ja pikemaajalisi uuringuid mõistmaks, mis mängusõltuvust tekitab ning mis on sõltuvuse tagajärjed.
