Kas meie toit on päriselt nii naturaalne, kui me arvame?
Näiteks, meie puu- ja köögiviljad sellisel kujul nagu tarbime neid täna, on tegelikult ju pikaaegse aretuse tulemus. Porgandid polnud algselt oranžid, vaid kirjud ja valged; virsikud meenutasid kunagi kirsse ja maitsesid soolaselt; arbuusid olid väikesed, ümmargused, kõvad ja mõrud; baklažaanid nägid välja nagu valged muna, kirjutas Science Focus.
Puu- ja juurviljade aretustöö tulemusena näevad need toiduained küll kenamad ja suuremad välja, kuid nende toiteväärtus on kahanenud. Valk, kaltsium, fosfor, raud, riboflaviin (B2-vitamiin) ja C-vitamiin on viimase sajandi jooksul puu- ja köögiviljades vähenenud.
Teadlased loodavad “vigade parandusele” ning usuvad, et aastatepikkust aretustööd saab tulevikus vältida sellega, et toitainete vähesuse all kannatavatele puu- või juurviljadele lisatakse parendavat DNAd. Näiteks hiljuti tutvustasid Austraalia teadlased A-vitamiinirikast banaani, mis oli saadud nii, et tavalisele banaanile lisati katsetuste käigus Paapua Uus-Guinea banaani geene. Tavalisel banaanil n-ö loomulikult sellist A-vitamiini taset ei ole.
Järgmise kümne aasta jooksul kasvab tõenäoliselt erinevate toiduainetega parandatud põllukultuuride arv. DNA redigeerimise tehnoloogia, nimega CRISPR-Cas9 võimaldab muuta taimede geneetilist koodi enneolematu täpsusega. Loodetavasti saabuvad varsti müügile mahlased ja maitsvad õunad, milles on säilinud nende mõrude ja hapude esivanemate kasulikud omadused. Ja küllap saame ka süüa maapähkleid kartmata, et need põhjustaks allergiat või maiustada läätsedega, mille proteiinisisaldus on samaväärne lihaga.
