Seeläbi pakub töö vastuse füüsik Enrico Fermi järgi nime saanud paradoksile, mille kohaselt on maailmas küll tohutult palju galaktikaid, milles võiks näiliselt elu leiduda, kuid vaatamata selle tõenäolisusele pole me mingil põhjusel veel ühegi intelligentse maavälise organismiga kokku puutunud.

Fermi esialgse küsimuse "kus kõik maavälised organismid on?" kõige tuntum laiendus pärineb 1975. aastast, kui astrofüüsik Michael Hart kirjutas oma teadustöös, et maavälistel organismidel on olnud alates Linnutee tekkest 13,6 miljardit aastat, et galaktika koloniseerida, kuid siiani pole me veel kellegagi kokku puutunud. Sellest järeldas Hart, et tõenäoliselt meie galaktikas maaväliseid tsivilisatsioone ei ole.

Värskelt ilmunud töö pakub aga mitut vaatenurka. Uurimuse üks autoritest, Rochesteri Ülikooli astrofüüsik Jonathan Carroll-Nellenback ütles Business Insiderile, et kui mitte arvestada tähtede liikumist, on siiani arvestatud kaht võimalust: kas ükski tsivilisatsioon pole siiani oma planeedilt lahkunud või oleme me tõepoolest ainsad intelligentsed olendid oma galaktikas.

Kuid on ka kolmas võimalus - et arenenud tsivilisatsioonid ootavad kosmoses toimuvate liikumiste järgi, kuni galaktika sees liikuvad tähesüsteemid teineteisele lähemale nihkuvad, et järgmine reisisihtkoht neile lähemale jõuaks.

Seega võibki olla võimalik, et tulnukad alles ootavad, millal meie tähesüsteemi külastamine kõige otstarbekam on või ollakse siin juba käidud, kuid enne seda, kui inimesed Maal eksisteerisid. Igal juhul võtab aga arenenud tsivilisatsioonide liikumine sellise süsteemi järgi oluliselt kauem aega kui Hart 70ndatel ennustas.

Oletusi on erinevaid

Tegelikult on Fermi paradoksile aja jooksul välja pakutud palju erinevaid lahendusi. Näiteks alles selle aasta alguses kuulsime n-ö "loomaaiateooriast", mille kohaselt on maavälised organismid küll meie eksistentsist teadlikud, kuid mingil põhjusel väldivad meiega kontakti. Näiteks võiks nad peljata, et meiega kokku puutumine võiks märkimisväärselt mõjutada meie kultuuri kujunemist.

Samas on ka teadustöid, mis hindavadki, et inimesed on suure tõenäosusega universumis täiesti üksi. Seda väidab näiteks eelmisel aastal Oxfordi teadlaste poolt kokku pandud uuring, mille kohaselt on selle tõenäosus koguni 53-99,6 protsenti.

Värske teadustöö koostajate puhul ongi aga kõikide varasemate oletuste paika panijad mööda vaadanud sellest kriitilisest tõsiasjast, et meie galaktika liigub ning ühes sellega liiguvad ka selles asuvad tähesüsteemid, planeedid ja teised taevakehad.

Sellise sihtkohale lähemale nihkumise ootamine võib olla otstarbekam kui otseteed tähesüsteeme mööda kosmoselaevadega ringi põrutamine ning just niimoodi võivadki tõeliselt targad tsivilisatsioonid maailmaruumi avastada.

See tähendab, et maavälised tsivilisatsioonid võivad meist juba praeguseks pikka aega tagasi möödunud olla. Seejuures on võimalik nii see, et nad on meid juba kunagi väga ammu külastanud, kui ka see, et nad küll möödusid meist, kuid otsustasid meie tähesüsteemi oma nina mitte toppida.

Linnutee võib olla asukaid täis

Teadlased üritasid koostada ka mudelit, mille abiga võiks hinnata, kui palju tulnukatsivilisatsioone meie galaktikas asub. Nad tõdesid, et sellise mudeli koostamisel on üks oluline piirang ning selleks on see, et meil on võimalik seda hinnata vaid iseenda senise kosmosekäitumise mudeldamise alusel.

Lisaks võeti arvesse väga tagasihoidlikke tulnukate liikumise prognoose ning aeglast liikumiskiirust, kuid ka seejuures näitas mudel, et meie galaktika võib olla elu täis. "Iga tähesüsteem võib olla asustatav, kuid suure tõenäosusega ei külastaks tulnukad meid, kuna me asume lihtsalt teineteisest liialt kaugel," selgitas Caroll-Nellenback.

Uurimuse koostajad toovad veel välja, et siiani on inimesed põhjalikult uurinud vaid 4000 eksoplaneeti, millelt pole siiani elu leitud. See on vaid kübekene kõigist eksisteerivatest planeetidest. Näiteks on hetkel teadaolevalt Linnutee galaktikas umbes 100 miljardit tähte ning kordades rohkem planeete.

Autorid võrdlevad meie galaktikas oleva elu võimalikkuse hindamist meile hetkel teadaolevate andmete põhjal olukorraga, kus keegi vaatleks üht basseinitäit merevett ning järeldaks selle põhjal, milliseid liike ookeanist leida võiks.

Selle juures võiks abiks olla lähitulevikus kosmosesse saadetavad süsteemid, mille eesmärgiks on eksoplaneete otsida, näiteks 2021. aastal kosmosesse jõudev James Webbi nime kandev kosmoseteleskoop. "Lisa-andmepunkte on meil hädasti vaja," ütles Carroll-Nellenback.