Teadlased arvutasid välja, kui ruttu me maavälise eluga kohtume

Üks igipõline küsimus on see, et kui meie maailmaruumis on nii palju tähti ja planeete ning kui neil planeetidel võiks justkui olla ka väga palju elusolendeid ja rohkesti ka mõistusega olendeid (kellest üsna paljud võiksid olla tsivilisatsiooni arengutasemelt meist kaugele ette jõudnud), siis miks ikkagi ei ole me ikkagi seniajani neist ühegagi ühendust saanud.

Seda küsimust on nimetatud ka Fermi paradoksiks ja sõnastatud ka üsna lühidalt – kus nad on kõik, kirjutab ERR Novaator.

Paar Ameerika teadusmeest Cornelli ülikoolist pakuvad nüüd oma vastuse ja toovad selleks mängu veel ühe tähtsa tõdemuse, nn keskpärasusprintsiibi.

Viimane on tagasiviidav Copernicuse väitele, et maakera pole universumi keskpunkt ja hõlmab ka asjaolusid, et ei meie Päike ega Linnutee ole tähtede ja galaktikate seas mitte midagi erilist.

Astronoomiaüliõpilane Even Solomonides ja tema õppejõud Yervant Terzian tulid eelmisel nädalal San Diegos toimunud Ameerika astronoomia ühingu konverentsil välja mõttega, et kosmoseolenditel ei ole olnud veel piisavalt aega, et meid veel märgata.

Inimkond on küll saatnud varsti ilmaruumi sadakond aastat raadio- ja hiljem ka teleprogramme, mis on praeguseks jõudnud umbes 8500 tähe ja arvatavasti umbes 3500 Maa-sarnase planeedi juurde, kus elutsevad kõrgtsivilisatsioonid on võinud neid küll põhimõtteliselt juba registreerida.

Solomonides ja Terzian aga väidavad, et kui need olendid ka aktiivselt seesuguseid signaale otsivadki, pole neil olnud mingit erilist põhjust keskenduda just Päikese või Maa peale, sest nagu keskpärasusprintsiip osutab – meie juures ei ole midagi erilist, mis peaks nende tähelepanu just siia tõmbama.

Loe täisteksti saidil ERR Novaator!