Selleks kasutasid nad USA kiirendilaboratooriumi SLAC'i lineaarse osakeste kiirendi ehk Linac'i ühtse valgusallika (LCLS) röntgenlaserit. Selle abil said teadlased tekitada lööklaineid mikroveejugades, tekitades 270 detsibelli ületava heli.

Võrdluseks mõnede tavapäraste helide tasemed detsibellides:

  • Sääse pinin kolme meetri kaugusel - 10 detsibelli
  • Tavaline vestlus - 55 detsibelli
  • Mootorsaag - 100 detsibelli
  • Rokk-kontsert 150 detsibelli


Mida kaugemale detsibelliskaalal liigume, seda tõenäolisem on, et helid tekitavad inimkõrvale ebamugavust või isegi valu. Samas tasub teada, et õhus pole võimalik tekitada heli, mis ületab 194 detsibelli piiri. Põhjuseks on rõhu tõus, mille heli levik kaasa toob.
270 detsibellise heli loomine oleks õhus seega võimatu ning seetõttu tehtigi seda vee all, kus see on samuti kõrgeim võimalik heli piir. Pärast sellise heli tekitamist meedium, mille kaudu helilained levivad, hävineb rõhu tõttu. Seda leidsid ka katse läbi viinud teadlased, kelle kasutatud röntgenlaseri impulsid aurustusid katse käigus. Tänu sellele suudeti ka tuvastada, et just see on maksimaalne helitugevus, mis vee all levida saab.

Teadlaste sõnul on läbiviidud uuring oluline tulevikuravimite ja muude materjalide uurimiseks. Nimelt on tänu sellele võimalik kaitsta aatomitasandil analüüsitavaid proove, mis käivad läbi tugevate veejugade alt.