Õppus Iron Wolf 2018 ehk kuperjanovlased Leedus
Õppused Siil ja Kevadtorm toovad igal kevadel Eestisse rohkesti liitlasi koos hulga relvastuse ja tehnikaga. Sellest on saanud seaduspärasus ning nii kaitseväelased kui teised elanikud on harjunud, et aprilli lõpust mai keskpaigani suureneb „laiguliste“ kontsentratsioon avalikus ruumis hüppeliselt.
Veidi vähem räägitakse sellest, et nii nagu meie liitlased käivad harjutamas ja õppimas Eestis, kutsutakse ka meie sõdureid välisriikidesse õppustele osalema. Sellega ei ole seotud ainult elukutselistest kaitseväelastest koosnev Scoutspataljon, vaid juba aastaid on nii Leedus kui Lätis käinud Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad.
Möödunud aastal osalesid kuperjanovlased kahel suuremal õppusel: augusti teises pooles rühmasuuruse üksusega Lätis harjutusel Namejs ning novembri alguses jalaväekompaniiga õppusel Iron Wolf (ee Raudhunt) Leedus. Kuna neist esimesest juba ilmus põhjalikum lugu Sõduri numbris 5/2018, siis keskendub see artikkel 3.-16. novembrini Pabrade harjutusväljal toimunud õppusele, kus osalesid Leedu brigaadi Raudhunt (ld Geležinis Vilkas) juhtimisel kokku ligi 3500 sõdurit 14 riigist.
Kuigi õppus ise toimus möödunud aasta novembris, algasid Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelaste jaoks ettevalmistused juba kuid varem. See sisaldas osalemist nii alg-, põhi- kui lõpp-planeerimiskonverentsil Leedus, väljaõppe eesmärkide seadmist osalevale isikkoosseisule ning logistilist planeerimist, et kogu relvastus, tehnika ja varustus õigel ajal ning ilma probleemideta üle riigipiiride sihtkohta – ja hiljem tagasi – jõuaks. Kuperjanovi jalaväepataljoni poolt juhtis kogu planeerimisprotsessi C-jalaväekompanii ülem leitnant Mait Rembel.
Tööd lihtsustas fakt, et Leedu brigaadi planeerimisohvitser osales 2016. aastal nii õppusel Kevadtorm kui ka tol korral Võrus toimunud juhtimisharjutusel Saber Knight. Nii oldi Leedus kuperjanovlaste oskuste ja võimekustega juba eelnevalt päris hästi kursis.
Kokku osales Kuperjanovi jalaväebrigaadist ja 2. jalaväebrigaadi staabist õppusel üle 150 ajateenija ja tegevväelase. Viimaste peamine ülesanne oli mehitada rühmade juhtkonnad, täita vahekohtunike rolli ning vajadusel sõdureid ülesannete täitmisel juhendada. Suurem osa ajateenijaid olid jalaväe nooremallohvitseride kursuse õppurid, kellest moodustati üks kergejalaväekompanii.
Erialaspetsialistidena tugevdasid jalaväeüksust lahingutoetusrühm, tulejuhid, sidemehed ning autojuhid. Ajateenijad ise jäid leitnant Rembeli sõnul rahvusvahelises keskkonnas saadud kogemustega igati rahule ning hoolimata vaid viie kuu pikkusest teenistusest, tunnustasid kuperjanovlaste tegevust ka liitlased. „Samuti kergejalaväekompaniiga esindatud brittidele avaldas muljet meie rünnakutempo ning kui kiiresti me maastikul tegelikult edasi liikusime,“ lisas leitnant Rembel.
Nii Eesti kui Briti kergejalaväekompaniid kuulusid rahvusvahelisse pataljoni lahingugruppi, mida juhtis Leedu Ulaanipataljoni staap ning mille koosseisus võitlesid ka Leedu ja Itaalia mehhaniseeritud jalaväekompaniid koos erinevate lahingutoetusüksustega, sh pioneeri-, miinipilduja- ja tankitõrjerühmadega. Vastase rollis olid NATO suurendatud kohaloleku (eFP – Enhanced Forward Presence) Leedu lahingugruppi kuuluvad Saksa, Hollandi, Tšehhi, Belgia, Norra ja Luksemburgi kaitseväelased.
Õppusel Iron Wolf osalemine oli Kuperjanovi jalaväepataljoni jaoks jagatud kahte etappi: kindlustatud positsioonide rajamise õpe ning taktikaline õppus ise. Viimane jagunes omakorda kaheks faasiks: kaitselahinguteks eelnevalt rajatud kindlustatud positsioonidel ning jalaväekompanii rünnakuks pataljoni raamistikus. Mõlemat tehti läbi kaks korda. Välikindlustuspositsioonide rajamist toetas Leedu kaitsevägi pioneeritehnika, -vahendite ja isikkoosseisuga – see toetus võimaldas rajada pea täieliku kompanii kaitsekeskuse koos sinna juurde kuuluvate masinakaevikute ja tõkestusvööndiga.
„Sarnases mastaabis välikindlustusõppe korraldamine Eestis oleks olnud kindlasti keerukam. Väga positiivne on, et saime nooremallohvitseride kursuse väljaõppe ühildada taktikalise õppusega, seda enam, et tagatud oli ka liitlaste toetus,“ ütles leitnant Rembel.
Koostöös kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskusega võeti Leetu kaasa ka Milrem Roboticsi arendatav mehitamata roomiksõiduk (UGV – Unmanned Ground Vehicle) THeMIS, mis tegi jalaväelaste elu tunduvalt kergemaks.
