Kaitseväe õppus Okas 2018: milleks on vaja okkaid, kui olemas on terve siil?
Oktoobrikuu viimane päev raputas mugavast igapäevarütmist lahti tuhanded inimesed, keda ühel või teisel moel mõjutas ootamatult väljakuulutatud lisaõppekogunemine Okas 2018. See õppus raputas tervet Eestit.
Tundub, et õppekogunemised on saamas meie riigis päris tavalisteks nähtusteks, mis siiski tulevad alati ootamatult kui esimene lumi. Alati pakub üllatusi ka õppekogunemiste kõnepinna laius ühiskonnas. Läbisegi esitatakse kritiseerivaid ja toetavaid positsioone millelegi oma olemuselt nii lihtsale ja vajalikule. Selleks on reservarmeel põhinev riigikaitsemudel. Ja mitte kunagi ei jää esitamata küsimused stiilis „Milleks meile selliseid õppuseid vaja on?“.
Okas 2018
Oktoobri viimasel päeval võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu otsuse korraldada lisaõppekogunemine Okas 2018. Ülesanne minna rahuaegselt tegevuselt üle sõjaaegsetele tegevustele ja lahinguvalmidusele langes 51. logistikapataljonile. See üksus kuulub toetuse väejuhatuse koosseisu, mis iga päev tegeleb peamiselt väljaõppe ja logistilise toetuse tagamisega ülejäänud kaitseväele.
Selle operatsiooniga kontrolliti sisuliselt kogu riigikaitse käsuahela toimimist alates valitsuses otsuse langetamisest kuni reservväelaste kogunemise ja pataljoni lahinguvalmiduse kontrollini. Kõige kõrgemast riiklikust instantsist kuni iga viimase meheni, kes lõpuks maastikule jõudsid.
Logistikapataljon, mille valmisolekut sõjaaja ülesannetega tegelemiseks õppusega kontrolliti, hoolitseb selle eest, et kogu vajalik varustus ja toetuselemendid jõuaksid alati vastavalt vajadusele õigel ajal õigesse kohta. Tundub justkui lihtne ülesanne, kuid arvestades vajaliku masinapargi ja eritehnika keerulisust ning kaitseväe mastaapsust, peidab see endas mitmeid väljakutseid.
Okas või Siil?
Iga õppus on teatud mõttes väike samm selleks, et täiendada ja kontrollida riigikaitsemudeli toimimist. Siilid ja Kevadtormid on oluliselt mastaapsemad ning laiahaardelisemad, võimaldades kaasata pikema ajaperioodi jooksul oluliselt suuremal arvul reservväelasi. Iga Okas on seni keskendunud pigem valitud üksuste lahinguvalmiduse kontrollimisele ning kogemustest õppimisele. Igal Okkal on oma kindlad ülesanded käsuahela ja protseduuride läbiproovimises, mis on olulised valmisoleku saavutamiseks.
Ajateenistuses õpitakse palju spetsiifilisi oskuseid, mida tavaelus reeglina ei kasutata, kuid mis on vaikimisi eelduseks üksuse toimimisele. Sõjalised teadmised ja saavutatud vilumus kipub reservis olles rooste minema. Sestap on igal Okkal oluline roll nii elukutseliste kaitseväelaste ja üksuste lahinguvalmiduse kontrollimisel kui ka iga üksiku reservväelase isikliku riigikaitsealase valmisoleku hoidmisel. Sisuliselt kogu Eesti kaitsevõime hoidmisel ja edendamisel.
Reservväelastega mehitatuna paisuvad olemasolevad üksused oma mahult mitmekordseteks. Et see süsteem igas olukorras ja igal ajal töötaks, tuleb seda masinavärki töösoojas hoida ja aeg-ajalt proovida – see on üheks oluliseks argumendiks, miks reserviste õppustele kaasata ja miks lisaks Siilidele ka Okkaid vaja on.
Õppustest saadav kasu
Igasugused õppekogunemised kannavad endas kasutegurit. Kuid vaieldav on kellele milline kasu konkreetsetest tegevustest sünnib. Kas õppekogunemine annab rohkem väärtust tegudele kutsutud reservväelastele või on reservist välja kutsutud pigem mängumaterjaliks tegevväelastele, kes peavad nendega operatsioone korraldama? Kas väärtus sünnib pigem staabiohvitseridele, kes saavad õppetunde paremaks planeerimiseks, või maastikul harjutavale reakoosseisule, kes on tõeliseks jõuks plaanide taga?
Kõik osalejad olid olulised just omas elemendis ning ilma nendeta ei oleks masinavärk töötanud. Päeva lõpuks olid harjutustel ikkagi sajad täiskasvanud inimesed, kelle jaoks oli loodud õpikeskkond, kus igaühel oli võimalik panustada, õppida ja oma kohust täita. Inimesed ongi erinevad – on neid, kes võtavad rohkem vastutust ja panustavad enam, leiavad kõikjal väärtust ja kasvatavad seda kogemuste pinnalt. Aga on ka neid, kel ei ole soovi ise midagi ära teha, jäädes ootama, et midagi juhtuks või midagi tehtaks, leides põhjust kõige üle nurisemiseks
