Kodugalaktikal Linnuteel on olnud tormiline minevik, murettekitava sündmuseni jääb õnneks paar miljardit lisaaastat

Paremad teleskoobid, erinevate lainepikkuste kasutamine ja üha tundlikumad detektorid on viinud astronoome viimasel paarikümnel aastal üha enam arusaamani, et meie kodugalaktika Linnutee struktuur ei ole välja kujunenud rahuliku ja ühtlase arengu tulemusena. Pigem võiks seda protsessi kirjeldada järjestikuste suuremate ja väiksemate kokkupõrgete jadana. See kehtib nii Linnutee mineviku kui ka tuleviku kohta.

Teoreetiliselt oli kerasparvede ja kääbusgalaktikate aeglane lagunemine nii omaette protsessina kui ka mingi suurema tähesüsteemi gravitatsiooni toimel teada juba 1940. aastatest India päritolu astrofüüsiku Subrahmanyan Chandrasekhari töödest. Ehkki tema arvutustulemustes ei olnud vähimatki põhjust kahelda, peeti kerasparvede ja kääbusgalaktikate lagunemist siiski väga aeglaseks protsessiks, mis galaktikate kujunemisele erilist mõju ei avaldanud.