Iraani šahh sõi 1972. aasta Eesti visiidil õunu ja jagas kuldmünte
Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi külaskäik Nõukogude Eestisse oktoobris 1972 on meie lähiajaloos tähelepanu vääriv sündmus. Seda juba ainuüksi seetõttu, et väljastpoolt tollast idablokki sattus riigijuhte siia harva. Esimese ja ühtlasi kõige meeldejäävama visiidina on Eesti ajalukku läinud Urho Kaleva Kekkose külaskäik 1964. aastal, tema eesti keeles peetud kõne Tartu ülikooli aulas ning suusasõit ja sellele järgnenud saunaskäik Käärikul. 1982. aastal külastas Nõukogude Eestit India peaminister Indira Gandhi. Teisi sellise kaliibriga riigijuhte siia nõukogude ajal ei sattunud.
Kui Kekkose visiit andis eestlastele jõudu ja enese kindlust oma rahvuslikuks iseolemiseks, oli Pahlavi külaskäik oluline eeskätt Nõukogude Liidu kui suurvõimu jaoks ja seda nii majanduslikel kui ka geopoliitilistel kaalutlustel. Nõukogude võimuesindajad soovisid säilitada Iraaniga konstruktiivseid suhteid, et vältida riigi täielikku langemist šahhi peamise liitlase USA mõjusfääri. Nii nagu Koreast ja Vietnamist, võis ka Iraanist kujuneda koht, kus kahe suurvõimu huvid ohtlikult põrkuvad. Seda silmas pidades täitis šahhi visiit oma eesmärki ning turgutas kahe riigi aeg-ajalt mõõnama kippuvaid suhteid.
