Liikursuurtükid: kahuriga veoautost mobiilse tipprelvani
Liikursuurtükid ilmusid Esimese maailmasõja lahinguväljadele koos soomusautode ja tankidega. Roomikmasinate osas on esimeseks sellelaadseks sõjamasinaks peetud 1917. aastal ilmunud inglaste Gun Carrieri, mis kandis oma turjal 127 mm kahurit või 152 mm haubitsat. Koos suurtükiga kaalus masin 38 tonni, olles raskem kõigist tolleaegseist seeriatankidest, ja liikus edasi kiirusega kuni 4,8 km/h. Gun Carriere tehti 48 masinat, kuid lahingutegevuses nad ei osalenud.
Esimesteks roomik-liikursuurtükkideks peaksin pigem 1916. aastal välja ilmunud prantslaste ilma pöördtornita tanke Schneider C.A.1 ja St. Chamond, mõlemal pearelvaks 75 mm kahur. Neist esimene kaalus 12,5 ja teine 23 tonni ning need olid kasutuses olnud sõjamasinad.
Samal 1916. aastal ilmusid Tallinna linna ehk tolleaegsesse Peeter Suure merekindlusesse 20 soomusautot, millel pearelvaks 76 mm kahur. Autode veermikud olid pärit USA-st ja soomusautodeks tehti nad tolleaegses Petrogradis ehk tänapäevases Peterburis. Kahekümnest soomusautost olid kaks ehitatud Pierce-Arrow veermikule ja 18 Garfordi omale. Kuna aga nii 75 mm kui ka 76 mm kahurid olid sajanditagusel ajal sõjavägedes kõige levinumad suurtükid, pakun ma nood soomusautod välja sisuliselt esimesteks ratas-liikursuurtükkideks.
Neist 20-st kolmetollise kahuriga soomusautost saadeti siit 1917. aastal kolm Riia rindele ja kaks Muhumaale, kui sakslased sama aasta oktoobris Saaremaal maandusid. Allesjäänud 15 masinat kadusid Eestist 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal, tõenäoliselt saadeti need lõuna poole. Hiljem ilmusid noist Tallinna soomusautodest kaks välja Lätis – Pierce-Arrow sai nimeks Viesturs ja Garfordi nimeks pandi Kurzemnieks.
Meie sõjaajaloolased on liikursuurtükkideks pidanud ka Vabadussõja lõpul ilmunud soomustatud veoautosid Puuk ja Sorts, mis ehitati 5-tonnise kandejõuga White’idest, nende kasti pandi eri andmeil kas 57 mm või 76 mm välikahurid. Pärast Vabadussõda need masinad lammutati, kuna meie rahuaegsed ohvitserid ei taibanud, et tegu on tulevikku ennustava konstruktsiooniga.
Raskerelvade tulevikku ei osatud aga ennustada mujalgi, sest kahe maailmasõja vahel ehitati lääne suurriikides roomik-liikursuurtükkidest vaid üksikuid katseeksemplare. Ainult meie naabriks olevas idaimpeeriumis tehti kolmeteljelise USA veoauto Moreland veermikule sadakond 76 mm liikursuurtükki SU-1-12.
Liikursuurtükkide kuldaeg algas Teises maailmasõjas, kui Nõukogude Liidus ehitati neid ümmarguselt 25 000, Suur-Saksamaal koos okupeeritud Tšehhoslovakkiaga umbkaudu 23 000, USA-s veidi üle 18 000 masina ja Suurbritannias koos Kanadaga 2865 masinat. Teised riigid jäid ehitatud liikursuurtükkide arvult esimese tuhande sisse, seega valmistati neid kokkuvõttes umbes 70 000 masinat, seda on päris palju.
Vana torisejana lisan, et samal ajal, kui Eesti riigiisad ja sõjaväe juhid jätsid maa ida- ning läänetulnukate soomusmasinate tallata, muretses Soome endale sõja jooksul 84 liikursuurtükki, et võõrvõimud võimalikult kaugel hoida. Nendest 84 masinast olid 59 Saksamaalt ostetud tankitõrjeliikurid StuG III, mille pearelv oli 75 mm ja 48 kaliibri pikkuse rauaga kahur. Vähem ehk kuus masinat olid Rootsist ostetud õhutõrjeliikurid Anti II, mis olid relvastatud Boforsi 40 mm kahuriga. Arvuliselt jäid nende kahe vahele 19 kohapeal ehitatud nn ründehaubitsat BT-42. Need ehitati sõjasaagiks saadud Vene tankide BT-7 veermikule, millele pandi mahukas torn Inglise 114 mm haubitsaga. Need kõrgetornilised soomusmasinad anti soomusdiviisi (Panssaridivisioona) eri-soomuskompaniile (Erillinen Panssarikompania) ja osalesid selle koosseisus 1944. aasta juunis tõrjelahinguis Viiburis ja selle lähistel. Mitmesugustel põhjustel kaotati seal kaheksa masinat ja poolikuks jäänud eri-soomuskompanii saadeti juuli alul laiali.
Eestisse jõudsid nii nõukogude kui ka Saksa liikursuurtükid, kuni esimestest suur osa siin endile uue kodumaa leidsid. 1941. aasta 28. augustil tehtud veermahti Tallinna jõudmise fotodel on näha keskmise tanki Panzer III veermikule ehitatud liikursuurtükke StuG III. Neil on lühikeseraudsed (24 kaliibrit) 75 mm kahurid, mis sõja jooksul pikenesid 48 kaliibrini. Pikem relvaraud muutis need ohtlikuks ka Vene tankide jaoks.
StuG III oligi sakslaste arvukaim liikursuurtüki tüüp Teises maailmasõjas. Kokku ehitati 9428 masinat ehk 41% Suursaksamaa liikursuurtükkmasinapargist. Olgu võrdluseks öeldud, et nõukogulaste vastet ehk 76 mm kahuriga liikussuurtükke SU-76 ja selle lihtsustatud varianti SU-76M toodeti 14 292 masinat, mis moodustas 57% Vene liikursuurtükkide üldarvust Teises maailmasõjas.
Suur-Saksamaa sõjaaegne liikursuurtükkide valik paistis silma suure erinevate masinatüüpide arvuga. Näiteks tehti 1944. aasta märtsist sõja lõpuni Niebelungenwerke tehases 79 tankihävitajat nimega Panzerjäger Tiger ehk Jagdtiger, mis kaalusid 74-75 t ja olid relvastatud 128 mm tankitõrjekahuriga. Selline kahur laskis läbi kõigi vastase tankide soomusest, kusjuures Jagdtigeri enda esisoomuse paksus oli 250 mm ja selle taga võis tollal täiesti julgelt istuda. Parim tulemus sellise tankihävitajaga saavutati 7. detsembril 1944 läänerindel, mil kolme tunni jooksul olevat üks Jagdtiger puruks lasknud 19 ameeriklaste Sherman-tanki.
Muidugi olid Jagdtigereile omased üldised üliraskete sõjamasinate puudused – neid ei kandnud suur osa jõesildu ja pehmel maastikul kippusid nad sisse vajuma.
Eestis oli 1944. aasta lahingute ajal levinum Saksa liikursuurtükitüüp Nordland-diviisile kuulunud tankihävitajad Hetzer. Neid ehitas sõjaeelse Tšehhi tanki LT-38 veermikule Böhmisch-Mährische Maschinenfabrik, mille peatehased olid Prahas. See oli kerge, vaid 14,5 t kaaluv masin, mille pearelv oli 75 mm kahur raua pikkusega 48 kaliibrit – sama, nagu oli tollastel StuG III-del.
Kaudtule-liikursuurtükkide sünd
Ka kaudtule-liikursuurtükkide arengulugu sai alguse Teisest maailmasõjast, mille aegadest võime leida tüüpide kaupa pool tosinat „ameeriklast“, viis „sakslast“, ühe „inglase“ ja ühe „kanadalase“, masinaid endid kogunes 8833.
Minu hinnangul algab tänapäevaste tõsiseltvõetavate kaudtule-suurtükkide kaliiber 120 millimeetrist, seega võime kolmveerandsajandi tagustest liikursuurtükkidest Suurbritannia ja Kanada 87,6 mm liikurid Bishopi ja Sextoni, samuti sakslaste 105 mm haubitsaga Wespe ja ameeriklaste samakaliibrilise Priesti maha arvata. Alles jääksid sakslaste 149-millimeetrised Hummel, Grille, Bison-Hetzer ja 15 cm s/G 33 – kõiki kokku toodeti 1160 masinat; aga ka ameeriklaste 155-millimeetrised M 12, M 40 Long Tom ja M 41; lisaks pool tosinat ameeriklaste 203 mm liikurkahurit T 93 ja viis 240 mm liikurhaubitsat T 92. Sakslastel leidus ka pool tosinat liikurmortiiri kaliibritega 540 ja 600 mm, kuid need roomikmasinad liikusid edasi vaid lühikesi vahemaid ja päris tõsisteks liikursuurtükkideks neid lugeda ei saa.
Maailmasõja lõppedes rändasid sakslaste liikursuurtükid valdavalt sulatusahjudesse, aga ameeriklased jõudsid sõja vältel ehitada 155 mm liikureid 471 masinat ja kõik sõjas alles jäänud jäid ka järgnevalt relvastusse. Lisaks ehitati Long Tome eri andmeil 107 või 289 liikurkahurit juurde ja tehniliste andmete järgi annaks neid veel tänapäevalgi tarvitada – käsitsilaetava kahuri 43-kilogrammiseid mürske suutsid nad saata kuni 23,5 km kaugusele. Tänapäeva jaoks oli väike vaid selle ligi 37-tonnise masina liikumiskiirus maanteel – kuni 38 km/h.
Minnes maailmasõjale järgnenud pika külma sõja juurde, peaks märkima paar liikursuurtükki, mis olid spetsiaalselt ehitatud tuumamürskudega laskmiseks. Muidugi tehti nood nn aatomikahurid tolleaegsete vastasleeride juhtriikides USA-s ja NSV Liidus. Ameeriklased said oma aatomikahuri (Atomic Cannon) T 131 valmis 1950. aastal. Selle kaliiber oli 280 mm ja see oli sisuliselt põrakas välikahur kaaluga 42,6 tonni, mida transporditi kahe ratasveoki abil. Need kinnitusid kahuri ette ja taha ning tõstsid ta hüdraulika abil maast lahti. Koos veokitega oli kahuri transpordikaal 75,5 t.
Esimesed tuumalaengutega mürsud Mk-9 sellise kahuri jaoks said valmis 1952. aastal, kaalusid 364 kg ja lendasid kuni 24 km kaugusele. Esimene täisprogrammiga katselask tehti 25. mail 1953 Nevada polügoonil – lasti 11,3 km kaugusele, mürsk lõhkes 160 meetri kõrgusel maapinnast ja mõõtmistulemused näitasid plahvatuse võimsuseks 15 kilotonni trinitrotoluooli, mis jääb kurbkuulsate Hiroshima ja Nagasaki aatomipommide võimsuste vahele. Muide, tol päeval kasutatud kahuril oli erinimi – Atomic Annie.
1955. aastal ilmus ameerika „aatomikkude“ käsutusse uus sellekaliibriline tuumamürsk Mk-19, mis kaalus vaid 272 kg, lendas 30 km kaugusele ja selle trotüülekvivalent varieerus 2 kilotonnist 50 kilotonnini.
Selliseid liikurkahureid ehitati kokku 20, kuni 1956. aastal USA aatomiteadlased mahutasid taktikalise tuumalaengu 203 mm suurtüki mürsu Mk-33 sisse. Sellest ajast saanuks tuumamürske läkitada ka 8-tollistest välihaubitsatest ja alates 1962. aastast ka USA maavägedesse ilmuma hakanud liikurhaubitsaist M 110. Viimaste kaal oli 26,5 t ja nendest ligi kolm korda raskem T 131 võeti relvastusest maha, kuid kolm ajaloolist superrelva on senini alles USA muuseumides – Aberdeeni polügoonil, rahvuslikus aatomimuuseumis (National Atomic Museum) ja Fort Sillis Oklahoma osariigis. Fort Sillis on hoiul eespoolnimetatud Atomic Annie, millest tehti esimene (ja võib-olla ainus) lask reaalse 280 mm aatomimürsuga.
Vene aatomiteadlaste rehkendused 1950. aastate esimesel poolel näitasid, et nad võivad tuumalaengu mahutada suurtükimürsku, mille kaliiber on vähemalt 400 mm. Sellisele nõudele vastas traditsiooniline suurtükikaliiber 16 tolli ehk 406 mm ja 1954. aastal hakkaski suurtükikonstrueerimisbüroo nr 34 tööle selle kaliibriga liikursuurtüki projekteerimisel. 1955. aastal anti valminud joonised üle salatehasele nr 221 ja seal valmistati samal aastal 406 mm suurtüki raud, millest sai teha proovilaske. Võrreldes samakaliibriliste merekahurite raudadega oli see tublisti kergem ja õhema seinaga, sest venelaste esimesel sellise kaliibriga katsekahuril, mis senini seisab mereväe katsepolügoonil Peterburi idaserval, on raua kaal 136,7 t! Sellise merekahuri 1108-kilogrammine mürsk lendas kuni 45,7 km taha ja kahurit kasutati Leningradi blokaadi ajal 1941.–1944. aastani linna piiravate sakslaste nuhtlemiseks.
1956. aastal valmis saanud esimese nõukogude aatomikahuri 2A3 näitajad nii karmid ei olnud –laskekaugus oli 25,6 km ja mürsu kaal 570 kg. Seda oli üle viie korra rohkem, kui samal aastal ilmunud ameeriklaste 203 mm aatomimürsul, mis oli algul 110 kg, hiljem vähenes 98 kilogrammini.
Ühtekokku ehitati neli sellist roomikkahurit, mis kaalusid 64 t ja roomasid 750 hj tankimootorite jõul kuni 30 km/h. Olgu võrdluseks öeldud, et peatselt ilmunud USA 203 mm liikurhaubitsad sõitsid 405-hobujõuliste diislitega kiirusega kuni 56 km/h.
Nõukogude armee juhtkond keeldus neid omamaiseid tuumamonstrumeid relvastusse võtmast. Kolm neist rändasid sulatusahjudesse, üks on aga senini alles Moskvas, endise Nõukogude armee keskmuuseumi õuel. Liikuri juures ei olevat märgitud ta nimetust ega tehnilisi andmeid, ju see on ikka veel salajane tehnika.
Moodsa aja liikursuurtükid
Liikursuurtükkide arendamisel oli suur samm edasi 1960-ndate alguseks USA-s tootmisse läinud 155 mm liikursuurtükk M109. Suurtüki diiselmootor oli paigutatud ette ja avar laske- ehk lahinguruum veermiku tagaossa. Olulisem uuendus oli laskeruumi kohal 360° pöörlev kinnine tanki-stiilis ruumikas suurtükitorn, mis asendas liikursuurtükkidel seni kasutusel olnud kitsast ette-laskesektoriga ja katuseta jäika soomuskarpi. M109 pöördtorn osutus efektiivseks Vietnami sõjas, kus baaslaagreis asunud suurtükkidel tuli täita tuleülesandeid eri suundadesse. Suurtükile lisaks kuulus n-ö komplekti ka sarnase väliskujuga laskemoonaveok M992. Arvukalt toodetud moodne relvasüsteem jõudis peagi enamiku toonaste NATO ja teistegi riikide relvastusse ja selle liikursuurtüki hilisemad modifikatsioonid on kasutusel tänini ning neid on käidud esitlemas Eestiski.
Venelased jõudsid 1960. aastate keskel järeldusele, et ka nemad vajavad moodsamaid liikursuurtükke. Algas kibekiire arendustöö ja 1970-ndate alguseks saadi valmis 122 mm 2S1 Gvozdika ja 152 mm 2S3 Akatsia. Mõlema puhul on kahtlus, et nende konstrueerimisel võeti eeskuju M109-st, sest tulemus osutus eriti 2S1 puhul üsna sarnaseks. Lisandunud oli nõukogude sõjamasinatele iseloomulik automaatne laadimissüsteem, mida toonasel M109-l veel polnud. Uute haubitsate tootmine oli ulatuslik, sest 2S1 tuli liinilt 10 000 ja 2S3 umbes 4000 tükki. Lisaks valmis samaaegselt võimas 240 mm liikurmiinipilduja 2S4 Tjulpan ja mõni aasta hiljem veel kaks suure laskekaugusega tornita suurtükiväesüsteemi.
Praegu on Vene sõjaväe põhiliseks kaudtuleliikursuurtükiks saamas 152 mm kaliibriga pikaraudne liikurhaubits 2S19 Msta-S. Masin kaalub 42 tonni ja liigub maanteel 840-hobujõulise tankidiisli toel kiirusega kuni 60 km/h. Laskekaugus on tal tavamürskudega olenevalt mürsu liigist 22–26 km ja reaktiivmürskudega ligi 29 km. Seda on tublisti rohkem kui senisel Akatsial, mis suutis tulistada tavamürskudega 18,5 km ja reaktiivmürskudega 24 km kaugusele.
Reklaami järgi on Vene relvatöösturid valmis Msta-S-i valmistama ka NATO standardile vastava 155 mm rauaga ja ühe masina hind on umbes 1,6 miljonit dollarit, kuid pole kuulda, et venelastel neid oleks õnnestunud müüa. Vene sõjaväe jaoks olla neid toodetud üle 700 masina.
Ameeriklased pusisid pikalt oma uue põlvkonna 155 mm liikurhaubitsa Crusader kallal, kuid asja sellest ei saanudki. Idee kohaselt oli see kaksikmasin, mille üks komponent oli liikurhaubits XM2001, teine aga suures osas eelmisega sarnanev laskemoonaveduk XM2002. Reklaami järgi pidi see olema ülimalt automatiseeritud sõjamasin, mis kasutab satelliitidelt saadavat ja teistelt lahinguväljal olevailt masinailt kogutud infot. Haubitsa laskekauguseks pakuti 40 km ja tabamistäpsus on senisest kaks korda suurem. Kaksikmasina kogukaaluks sai üle 100 t. Ilmselt osutus selline sõjamasin hirmkalliks isegi maailma rikkaima riigi jaoks.
USA sõjaväe 155 mm liikurhaubitsaks jäi 1994. aastal relvastusse tulnud M 109A6 Paladin, mille põhikonstruktsioon on pärit 1961. aastast relvastusse ilmunud samakaliibriliselt liikurhaubitsalt M 109.
Ka Paladin on kõrgtehnoloogiline relv, mille ballistikaarvutuse teeb arvuti ja iseenda ning märgi koordinaadid saadakse satelliitidelt. Väljapakutud tehnilised näitajad jäävad tal küll alla Crusaderi omadele, kuid on konkreetsemad – tavamürsuga laskekaugus 24 km ja reaktiivmürsuga 30 km, masina kaal ligi 29 t ja kiirus maanteel 64 km/h. Sellise kiiruse annab talle 440 hj diisel.
Kuni 1999. aastani sai USA maavägi 950 Paladini, mida on 250 rohkem kui venelaste Msta-S-i. Olgu võrdluseks öeldud, et külma sõja ajal ehitati nii punavenelaste 152 mm liikurhaubitsat Akatsia kui ka ameeriklaste 155 mm liikurhaubitsat M109 kumbagi ümmarguselt 4000 masinat.
Nüüdisaegne liikursuurtükk on hea manöövrivõime ja suure tulejõuga
Sakslased armastavad Teise maailmasõja keskpaigast alates raskeid soomusmasinaid. Nii kaalub nende 21. sajandi 155 mm liikurhaubits PzH 2000 rohkem teiste riikide analoogsed masinad – 55 t. Praktiliselt sama palju kaalus Teises maailmasõjas Tiger I. Neid 55 tonni veab tänapäeval 994 hj diisel kiirusega 60 km/h.
PzH 2000-t on erialakirjanduses kiidetud kui väga kõrgtehnoloogilist ja töökindlat sõjamasinat. Haubitsa raua pikkus on 52 kaliibrit ja see läkitab NATO standardmürske 30 km peale, reaktiivmürske aga 40 km taha. Korralik Saksa töö, hirmkallis, kuid teda on lisaks bundesveerile ostetud veel kuude riiki, muuhulgas ka Leedusse.
Inglaste aastatuhandevahetuse 155 mm liikurhaubits AS90 oli algselt 39 kaliibri pikkuse rauaga, alates 2003. aastast aga 52-kaliibrilise rauaga, nagu ta saksa kolleegki. On selge, et ballistilised andmed on sellel relval samasugused eelnimetatuga. Inglastel aga õnnestus asi ära teha 10 t kergema sõjamasinaga, mis kaalub 45 t. Seda veab 655-hobujõuline diisel kiirusega kuni 55 km/h ja kütusekulu on üle kahe korra väiksem kui ameeriklaste läbikukkunud Crusaderil.
Automaatikalt ja muudelt kõrgtehnoloogilistelt näitajatelt on AS90 ilmselt enam-vähem võrdne Saksa PzH 2000-ga, ega muidu oleks Poola firma Huta Stalowa Wola konkursil poolakate 155 mm liikursuurtükile torni ja haubitsa saamisel peale jäänud inglaste torn koos relvastusega.
Noid 155 mm haubitsate ja pöördtornidega roomikkäiguga liikursuurtükke on tänapäeva maailmas originaalmasinaina veel rohkem kui poolel tosinal riigil: Hiina RV-l, Hispaanial, Indial, Itaalial, Jaapanil ja Lõuna-Koreal, samuti Prantsusmaal ja midagi on valmis juba ka Poolas. Teatavasti ostab Eesti oma 155 mm liikursuurtükid Lõuna-Koreast.
Nende kallite sõjamasinate kõrval on ka odavamaid, ilma pöördtornita roomikmasinaid – Iisraeli 155 mm liikurhaubits Rascal, Prantsuse 155 mm liikurkahur F. 3 ja Vene 152 mm liikurkahur 2S5 Giatsint. Neist on uusim „iisraellane“, mis on varustatud meile juba tuttava 52 kaliibri pikkuse rauaga. Rascal kaalub vaid 20 t, kuid ta häda on selles, et ta suurtükimeeskond ei ole laskepositsioonil soomusega kaitstud. Juudid ei ole oma 20-tonnise Rascali mootori võimsust ega kiirust minu teada avalikustanud.
Prantslaste F. 3 on 1960. aastate liikurkahur, mis relvastuses on olnud poolsajandi, kuid lisaks prantslastele endile tarvitavat teda veel 10 riigi sõjaväed. Masin kaalub ainult 17,4 t ja talle annab 60-kilomeetrise sõidukiiruse 250 hj diisel.
Mulle meeldivad aga rataskäiguga liikursuurtükid. Need on kiirekäigulised ja kulutavad roomikmasinaist vähem kütust. Eesti meeste sõjapraktika nii Vabadussõjas kui ka Teises maailmasõjas näitas, et vajaduse korral kiire pagemise võimalus ei ole üldse argpükside pärusmaa, vaid osa reaalsest taktikast, mis säästab meeste elusid ja tervist.
Mulle oli noist tänapäeva ratas-liikursuurtükkidest ammu tuttav 1980. aastal ilmunud Tšehhoslovakkia 152 mm liikurhaubits M 77 Dana. Seda ehitati tehases Zavody Tarzkeho Strojarstva neljateljelise veoauto Tatra 815 veermikule. Masin kaalus 23–25 t ja 320–345 hj mootor andis talle kiiruseks 80 km/h. Danal on pöördtorn, kuid seda ei või tulistamise ajaks väga palju masina pikiteljest väljaspoole pöörata, sest kuigi masinat toetatakse maapinnale hüdrauliliste lisatugedega, võis see suurtüki tagasilöögist külili käia.
Danasid on toodetud ümmarguselt 650 masinat ja neid olnud ka Nõukogude armee relvastuses.
Tšehhoslovakkia jagunemisel 1. jaanuaril 1993 jäi 275 Danat Tšehhimaale, neid masinaid tootnud tehas aga Slovakkiasse. Nüüd hakati neid liikursuurtükke tootma NATO standardile vastavate 155-millimeetriste raudadega, masin sai nimeks Zuzana. Tellimuste puhul tehakse ka seniste 152 mm raudadega masinaid, nende nimi on Ondava.
30 aastat tagasi, 1987. aastal, saadi Lõuna-Aafrika vabariigis valmis kolmeteljelise ratasveermikuga 155 mm liikursuurtükk G6, mida on nimetatud nii Rhinoks kui ka Rooicatiks. Ka seda suurtükki toetatavat maapinnale lisatugedega ja ta laskesektor on piiratud, kuid ei ole kuulda ta seeriatootmisest.
Kaks ratasveermikel 155 mm liikursuurtükki on aga viimasel veerandsajandil seeriamasinaiks saanud. Need on prantslaste kolmeteljeline CAESAR (ehk väljakirjutatult Camiot Equipi d’un Systeme d’Artillerie) ja rootslaste-norrakate Archer ehk pikema nimega Archer Artillery System.
Mõlemad on tublid tegijad – CAESAR laskvat tavamoonaga 42 km peale ja rakettmoonaga üle 50 km; Archer laskvat tavamoonaga 35 km ja spetsiaalse GPS-i abil programmeeritud juhitava Raytheon/Bofors XM982 Excaliburi mürsuga 60 km kaugusele! Nii rootslased kui ka norrakad tellinud seda sõjamasinat kaks tosinat.
Algselt võeti Archeri väljatöötamisel kasutusele Rootsi 155 mm välihaubits FH 77, millele tehti arendustööde käigus mitu modifikatsiooni. 2004. aastal telliti pikema toruga pearelv FH 77B ja 2009. aasta augustis jõudsid ühistellimuse käigus nii Norra kui ka Rootsi kaitsejõudude käsutusse 24 uhiuut Archerit.
Archeri väljatöötamisel pöörati suurt tähelepanu iseliikuva suurtüki äärmiselt suurele taktikalisele manööverdamisvõimele, tuletäpsusele ja -jõule. Archeri 21 mürsust koosnev lahingukomplekt asub täisautomaatses magasinis, mida spetsiaalse varustusauto küljes asuva laadimislifti abil on võimalik 10 minutiga uuesti laadida. Muljetavaldav on Archeri võimekus 20 mürsku välja tulistada kahe ja poole minuti jooksul ning otsesihtimisega tuleulatus küündib kahe kilomeetrini.
Poolakate uhkus on AHS Krab. Centrum Produkcji Wojskowej Huta Stalowa Wola sõjatehases kokku pandud 155 mm AHS Krab liikursuurtükk kasutas algselt Korea K9 Thunderi veermikku ja inglaste AS-90M Bravehearti pöördtorni. 2011. aastal võeti kasutusele prantslaste Nexter Systemsi suurtükk, kuid seegi on plaanis järgmisel aastal välja vahetada Rheinmetall AG moodsate L/52 suurtükkide vastu.
Poola kuulutas juba 1997. aastal välja konkursi, et oma liikursuurtükkide programmi arendamiseks välja valida komplektne torn koos põhirelvaga. Sõelale jäid sakslaste PzH-2000 ja inglaste AS-90M, kes ka konkursi võitis. 1999. aastal alustati sisse ostetud tehnoloogia baasil liikursuurtüki tornide tootmist Huta Stalowa Wola tehases. Esimene prototüüp valmis 2001. aastaks, teine järgmiseks aastaks. Kuigi poolakad plaanisid esimesed üksused liikursuurtükkidega komplekteerida 2008. aastaks, peatati see programm vahepeal rahapuudusel.
Alles 2014. aasta detsembris suutis Poola kaitseministeerium sõlmida 320 miljoni dollari suuruse lepingu Samsung Techwiniga ja nii peaksid esimesed 24 K9 Thunderi veermikku Poolasse jõudma 2017. aasta jooksul, millele litsentsi alusel toodetakse kohapeal lisaks veel 96 veermikku. Hetkeseisuga on esimesed veermikud igatahes juba Poolasse testimisele jõudnud.
