Lõuad pidada ja edasi teenida ehk Mati Õuna mälestused oma ajast punalaevastikus
Avaldame katkendeid tuntud sõjaajaloolase Mati Õuna mälestusteraamatust "Rist, mõõk või mõlemad?" 1942. aastal sündinud Õun on avaldanud ligemale sada raamatut Eesti sõjaajaloost, ta on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimees, ka Eesti Jõutõsteliidu auesimees. Uues teoses jutustab autor oma elukäigust aastatel 1942-1985.
Teenistus punalaevastikus Põhja-Jäämerel 1962-1966
Mind ja sadu teisi mu saatusekaaslasi võeti sundajateenistusse Nõukogude armees 1962. aasta 29. novembril. Esimesed paar päeva ja ööd saime lesida Hiiul, kunagise Pioneeripataljoni kasarmu naridel. Seejärel käsutati meid Hiiu raudteejaamas rongile. See oli aus reisirong, vist auruveduriga; sõit läks üle Tartu ja Valga lõuna poole ning esialgu tundsime end mõnusasti. Kõigil oli kaasas kodust võetud söögikraami ja joogipoolist ning meid saatvad mereväelastest kroonumehed jagasid nn kuivpajukit – konserve, võid ja leiba, sest eks me olnud ju nüüd kroonu toidul. Sõjaväelist distsipliini meie seas esialgu ei üritatud veel sisse seada.
Ma pole veel jõudnud tähendada, et teadmine – meid ootab ees 4-aastane teenistus mereväes – mõjus paljudesse, ka minusse, masendavalt. Tol ajal kestis teenistus Vene sõjaväes üldreeglina 3 aastat ja sellega oli igaüks meist arvestanud, kui karmi paratamatusega. Aga sattuda nelja-aasta väkke… see tekitas tunde, nagu oleks meile eluaegne vanglakaristus määratud. Ainult vähesed optimistid meie hulgast arvasid, et teenistus laevastikus on ikka hoopis auväärsem, kui porises maaväes.
Pionerskis oli, nagu öeldud, jaotuspunkt. Seal jagati meid sinna, kuhu vaja. Mind ja veel paljusid teisigi meie ešeloni eesti poisse tundus vaja olevat Liepaja linnas Lätimaa läänerannikul, kuhu meid järgnevalt rongiga saadeti. Nüüd juba isiksusi nivelleerivas ühesuguses madrusevormis. Ah jaa, tuleb meelde, et Pionerskisse saabumisel oli meilt kaasasolevad noad ära konfiskeeritud – pandi avatud kohver maha ja öeldi, et nüüd poisid pange kõik oma terariistad siia kohvrisse, muidu läheb teil kehvasti. Mina oma taskunuga ära ei andnud, vaid jätsin edasi taskusse – arvasin nimelt, et mida kehvemat minuga veel teha annab, kui mulle 4 aastat Vene kroonut juba on kaela määritud. Läbi meid keegi otsime ei hakanud ja siit tegin ma esimese järelduse järgneva kroonuteenistuse asjus – igat rumalat käsku ei maksa usinalt täitma rutata!
Tõeline kroonuelu algas minu ja mu kaaslaste jaoks Liepajas olevas laevastiku Elektromehaanika Koolis. Tundus, et sealse koolielu esmaeesmärk oli meiesugustele tsiviilelust tulnuile selgeks teha, kui lollid ja saamatud äpud me oleme. Ega’s seltsimehed ohvitserid selle tööga oma aega raisanud, selleks oli meie värskel laevastikuelektrikute rühmal näiteks üks slaavlasest vanemmadrus, kes ise sama kooli aasta varem lõpetanud oli. Oli teine ise aasta tagasi saanud vett ja vilet ning elas oma tigedust nüüd uustulnukate peal välja. Vastu talle aga hakata ei tohtinud, see tehti meile kohe sõjaväeprokuröri poolt selgeks – siis ähvardanuks trahvirood ja teenistusaja pikenemine tolles parandusasutuses veedetud aastate võrra.
-------
Enne Elektromehaanika Kooli lõpueksameid hirmutati meid, et kes kehvemad hinded saavad, need läkitatakse Põhjalaevastikku ja Vaikse ookeiani laevastikku – las nad kuradid külmetavad ja kurvastavad seal ning mõtlevad oma elu üle järele! Ma ei mäleta, et ma selle hirmu pärast oleksin püüdnud paremaid hindeid saada, mul lihtsalt kukkus nii välja. Ja peale eksameid selguski, et kogu eelnev jutt oli jura – tegelikult saadeti Põhjalaevastikku ning Vaikse ookeani laevastikku just parimad lõpetajad. Sest tolleaegne NSV Liidu Põhjalaevastik ja Vaikse ookeani laevastik olid kiirelt kasvavad ookeanilaevastikud, kuhu tulid uusimad rakettrelvastusega laevad, millistel oli hulgaliselt peal muudki tolleaegset tipptehnikat – radarite ja arvutite abil juhitavaid automaatkahureid jm.
Mind määrati Põhjalaevastikku ja meid läkitati sinna terve rongitäis. Tee läks üle Riia ja Pihkva Leningradi peale, kust läbi Karjala logistasime otse põhjasuunda, Valge mere loodesopi ääres oleva Kandalahti (venelastel Kandalakša) peale. Seal oli maastikus põhjalik muutus – senise madala metsa asemel tõusid otse merest hallid mäemürakad. Ei mäleta, miks nad mulle hallid paistsid – vast oli ilm udune ja hall? Aeg oli juulikuu keskpaik, aga me olime märkamatult jõudnud üle polaarjoone, nagu mu noore aju salasoppides olnud teave ütles. Muide, tolleaegseile Karjala ANSV ja Murmanski oblasti kaartidele ei oldud polaaroont peale trükitud, ju see oli salajane.
Edasigi läks meie rongiteekond vinta-vänta põhja poole, läbi humoorika nimega linnakese Afrikanda Murmanski peale. See paistis tõsiselt suur sadam olevat, aga meie rongiteekond jätkus sealt veel paarkümmend kilomeetrit kirdesse, Severomorski. See oli Põhjamere laevastiku peabaas ja esmapilgulgi hall ning ilmetu Jumalast maha jäetud paik.
Severomorskist saadeti meid laiali, mullegi seniteadmata ja tundmata paikadesse. Mind koos mitme Liepajast läkitatud lätlase ja leedulasega saadeti lahkelt ühele vana välimusega torpeedokaatrile, millel torpeedoaparaadid olid maha võetud ja mida kasutati, nagu selgus, sidelaevana.
Meie meretee viis meid hakatuseks piki fjordisarnast Koola lahte 30 km põhja suunas; siis keeras meie laevuke järsult paremale ja üsna pea veelkord paremale, sõites kitsasse Guba Dolgajasse, mis eesti keeles võiks olla Kaugelaht. Seal jätkus sõit vast 4-5 km, kuni laht kaheharuliseks läks, kuid sellega ka lõppes. Meie pöörasime parempoolsele harule, kus paarisaja meetri kõrguste pruunide graniidimägede vahel hakkas paistma reisi lõppeesmärk – Granitnõi asula.
Ega’s ma loomulikult paugupealt ei hoomanud, mis seal Gramitnõis oli ja mida mitte, aga elades seal üle kolme aasta, sain muidugi paiga selgeks. Ja natuke kaugemaid paikasidki Koola poolsaare põhjarannikul ning selle lähedal.
Granitnõi oli puhtalt sõjalaevastiku asula ilma tsiviilelaniketa. Natuke neid siiski oli – ohvitseride ja üleajateenijate naisi, kes töötasid kohalikus raamatukogus, poes ja arstiabipunktis. Ei mäleta, et seal olnuks lapsi ja kooli nende jaoks, ju siis lapse-emasid selles paigas ei peetud. Aga muidu on mul noist ohvitseriprouadest parimad mälestused; olin tihe raamatukogu külastaja ja sealt laenutaja ning võin sealse raamatukogu komplekteeritust ainult kiita. On selge, et see vajas parasjagu intelligentsi, mida neil raamatukogunaistel seega jagus. Ajal, mil mina Granitnõis olin, oli just nn „Hruštšovi sula“ aeg, mil vene keeles ilmus hulk tõlkekirjandust inglise ja saksa keelest, ka II maailmasõja kohta, mida ma sõna otseses mõttes ahmisin.
Granitnõis oli merekaldal ka väike raamatumüügiputka, mida raamatupoeks oli paljuvõitu nimetada, kuid sellegi müüjanna (või müüjannad – ei mäleta enam) oli intelligentne inimene ja tõi sinna müüki tõepoolest parimat, mis tolleaegselt venekeelselt raamatuturult saada oli. Ostsin sealt inglise ja poola keelest tõlgitud ulmekirjandust, aga ka hulga keni paljude fotodega raamatuid tollastest maailma tuntumatest kinonäitlejatest. Sõjaajalookirjandust tollesse putkasse huvitaval kombel ei sattunud, ilmselt ei olnud sõjaajalugu sealse raamatumüüja (või müüjate) huviobjektiks.
Mereväeosi oli Granitnõis kaks. Mina sattusin neist Torpeedo- ja Raketikaatrite brigaadi, milline jagunes kaheks divisjoniks. Neist ühel oli laevadeks projekt 183 ja projekt 206 torpeedokaatrid. Neist esimesed olid puitkerega laevukesed täisveeväljasurvega 66,5 t ja pikkusega 25,5 m. Relvastuseks olid neil kaks 533 mm torpeedoaparaati ja kaks kaheraudset 25 mm automaatkahurit.
Ei mäleta, palju neid kaatreid Granitnõis oli, kuid ühe komandöriks oli leitnant Sergei Berežnoi, suur meresõjaajaloo fänn, kellega tuttavaks sain ja kellel ta kaatril ning kodus külas käisin. Sergei isa oli kuuldavasti tähtis admiral Moskvas; Sergei oli naisemees, aga ta nainegi elas Moskvas, käies vaid harva mehel külas.
Aga muidu oli too projekt 183 torpeedokaater mõnus laevuke, neli 1200 hj diiselmootorit andsid talle vaiksel merel kiiruseks 43,5 sõlme, mis maameeste keeles on 80 km/h.
Samuti Granitnõis, tolles torpeedokaatrite divisjonis olnud projekt 206 kaatrid olid tublisti kogukamad: täisveeväljasurvega 161 t ja pikkusega 34,6 m. Relvastuseks oli neil neli 533 mm torpeedoaparaati ja kaks 30 mm kaheraudset automaatkahurit. Samalaadsed kahurid olid ka raketikaatreil, millistel mina teenisin ja neist tuleb meil veel juttu. Ka mootorid, kolm 4000 hj kiirekäigulist diislit (osadel kolm 5000 hj diislit) olid samad, nagu raketikaatreil; kuna aga nood 206-projekti torpeedokaatrid olid raketikaatreist tublisti kergemad, oli neil minekki kiirem – kuni 47 sõlme ehk 87 km/h. Sellised põrakad kaatrid aga kannatasid juba ka lainetust.
Kuid enne, kui lähen oma allüksuse, raketikaatrite divisjoni juurde, olgu ära nimetatud sealne 1960. aastate teine väeosa, mis asus Kaugelahe idapoolses harus. Väeosa nimetust ma tegelikult ei teagi, aga seal seisid konserveerituna projekt 42 ja 50 vahilaevad, kokku 9 laeva.
Neist oli projekt 42 laevu kuus; ehitatud olid need aastail 1949-53 Kaliningradis ja oma mõõtmeilt olid nad kenad keskmise suurusega laevad: täisveeväljasurvega 1679 t ja pikkusega 96,1 m. Relvastuseks oli neil neli 100 mm kahurit, kaks kaheraudset 37 mm õhutõrje automaatkahurit, kolmetoruline 533 mm torpeedoaparaat, reaktiivsüvaveepommipildujad ja üle ahtri vette veeretatavad süvaveepommid. Sellist laevamürakat viisid edasi kaks auruturbiini võimsustega a’ 13 910 hj, mis andsid talle kiiruseks 29,7 sõlme ehk 55 km/h. Sõjaoludes pidanuks nende laevade meeskond olema 211-liikmeline, kuid Granitnõis konserveerituina oli neil mehi vähe, need pidasid vahti ja määrisid mõnda kohta vast tavotiga, või värvisid, kui mõni paik roostetama kippus.
Projekt 42 laevu oli, nagu öeldud, pool tosinat ja need olid nimeliselt „Lev“, PKZ-26, „Sovetski Dagesten“, „Sovetski Turkmenistan“, „Tigr“ ja UTS-256.
Projekt 50 vahilaevu oli seal kolm ja neist ühel ehituspaik Kaliningrad, kahel aga Nikolajev Lõuna-Berugi ja Inguli jõgede suudmes Musta mere äärest. Ehitusaegadeks oli neil laevadel 1952-56 ja need olid veidi väiksemad eelmistest – täisveeväljasurvega 1337 t ja pikkusega 90,9 m. 100 mm kahureid oli neil kolm ja 533 mm torpeedoaparaat oli 2-toruline. Nende laevade jõuseadmeiks olid kaks auruturbiini a’ 10 015 hj, mis andsid neile kiiruseks 29 sõlme ehk ligi 54 km/h. Sõjaaegne meeskond pidanuks neil olema 168-liikmeline.
Gramitnõis olnud projekt 50 vahilaevade nimetusteks olid „Leopard“, SKR-58 ja SKR-63. Ega ma neil (ega eelnimetatuilgi) nende nimeisd ja numbreid ei mäleta, aga mu torpeedokaatrikomandörist sõber Berežnoi märkis endale ülesse ja pani need kirja 2000. aastal ilmutatud raamatusse „Storoževõje korabli VMF SSSR i Rossi 1945-2000“ (NSV Liidu ja Venemaa vahilaevad).
Minu suhe nende laevadega oli põhiliselt selline, et sealses konservatsioonis seisvate laevade väeosas teenis üks eestlane, kes oli sinna „nopitud“ Tartust Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimisteaduskonnast. Käisime teiste Granitnõis teenivate eestlastega tal mõnikord külas, meremeeste karastusjooke rüüpamas. Tolle Tartu poisi juures oli mõnus kokkusaamisi teha, kuna laev oli tal praktiliselt meestest tühi ja suures laevas leidus ikka kohti, kus sai segamatult istuda.
Aga nüüd lõpuks siis ka raketikaatrite divisjonist. Meie kaatrid olid nõukogude laevastikubürokraatia järele projektist 205. Kaatri tühimass oli 170 t; koos meeskonna, rakettide ja kütusega kuni 226 t. Pikkust oli tal 38,6 m, laiust 7,6 ja süvist 2,0 m. Kaatri meeskonnas oli üle 30 mehe, sellest 5 ohvitseri: komandör, vanemabi, mehaanik ja paar relvaspetsi rakettide ning automaatkahurite alal. Jõuseadmeks, nagu eespool öeldud, oli kolm 4000 hj kiirekäigulist diiselmootorit, mis raketikaatrile andsid kiiruseks 38 sõlme ehk 70 km/h. Neil mootoreil oli 42 silindrit, mis olid paigutatud 6 silindri kaupa plokkidesse ja 7 plokki omakorda asetatud tähekujuliselt, nagu 1930. aastate lennukimootoreil. Silindrite läbimõõt oli minu mäletamist mööda kas 210 või 220 mm. Mootori maksimaalne pöörete arv oli vist 2200 pööret minutis ja ökonoomsel käigul 1500 pööret minutis.
Neil mootoreil oli aga erakordselt väike motoressurss, 500 tunni töötamise järel tuli mootor remonti saata. See tulenenud tolleaegse vene mootoriõli madalast kvaliteedist, õli sisaldas mikroskoopilisi abrasiivosakesi, mis mootori hõõrduvaid pindu kulutasid. Räägiti, et Indoneesiasse müüduina olevat seal tehtud stendikatse ameerika õli kasutamisega ja mootor töötanud 16 000 tundi ilma hädadeta.
Projekt 205 kaatri põhirelvastuseks olid 4 tiibraketti P-15. Minu teenistusajal paiknesid need neljas angaaris. Tavaliselt noid rakette kaatril ei olnud, raketid saadi õppelaskmisteks või lahinguvalves seismiseks. Meie divisjonil oli neli kaatrit ja üks neist seisis alati väljasõiduvalmis, raketid pardal.
Rakette saime me mitte oma baasist Granitnõis, vaid rannikulähedaselt Kildini saarelt, kus oli raketiladu koos rakettide kontrollaparatuuriga. Rakett R-15 kaalus 2,125 t, selle pikkus oli 6,55 m ja kere diameeter 76 cm. Lõhkepea kaal oli tal 480 kg.
Selliseid rakette laaditi Kildinil olnud sadamas kaatreile muidugi kraanaga ja minu mäletamist mööda võttis nelja raketi angaaridesse saamine ka neli tundi aega. Mäletan, et mõtlesin – kas sõjaolukorras vastane sellist aega Kildini sadamas koperdamiseks annab, või saadab lennukid kohale?
Raketikaatril määrati mind elektrikuks; ma pidin selgeks saama ja korras ning käigus hoidma laeva elektriseadmeid. Minu koht laeval selle käigu ajal, ehk lahingupost (bojevoi post) oli kahe masinaruumi vahel olevas juhtruumis, vasaku parda ääres.
Elektrikuid oli laevas kaks – vanemelektrik ja lihtsalt elektrik; mina hakkasin peale muidugi elektrikuna ja vast kahe kuu pärast määrati mind vanemelektrikuks kaatrile, mille pardanumber oli „125“. Minu ja teiste 1963. aasta suvel Granitnõisse saadetud meeste kaatreile jõudes oli seal ees muidugi ka senine spetsialistide seltskond, ehk godokid – sügisesed äraminejad. Need olid üldreeglina mõnusad mehed, kes tõepoolest uutele meestele püüdsid asjad selgeks teha, ise aga ei olnud tähtsust täis ega kippunud meid nöökima. Raketikaatreil teenis intelligentne seltskond, seal ei olnud nõukogude sõjaväe hilisaegade kurikuulsat dedovtšinat, kus noori pandi vanade olijate saapaid ja rihmapandlaid puhastama, mundreid pesema ja söögi- ning joogikraami ette kandma.
Elasin sealseisse oludesse kiirelt sisse, sain oma kaatri elektrisüsteemi ja –seadmed selgeks, avastasin garnisoni raamatukogu ja spordisaali, kus hakkasin tõstetrenni tegema. Ajateenijate elu Granitnõis iseloomustas sõjaväeosade linnalubade süsteemi puudumine. Linna meil ju ei olnud ja kusagile kaugemale ei andnud meilt ka minna, kuna meilt ei läinud ühtegi maanteed mitte kuhugi. Granitnõi ühendus muu maailmaga käis vaid üle mere.
Seetõttu olime õhtuti ja pühapäeviti vabad mehed, kui me just kusagil vahis ei seisnud. Spordisaali, raamatukogusse või kuhu iganes sai minna teenistusvälisel ajal alati, aga sul pidi igaks juhuks vale valmis olema mõeldud, kuhu lähed ja millise tähtsa ülemuse käsu kohaselt, kui mõni teine tähtis ülemus vastu juhtus tulema ja huvi tundis, et „Kuhu lähed, seltsimees madrus?“
Ümbritsevas mägimaastikus sai muidugi samuti kolada vabalt. Üldjuhul ei olnud seal midagi asjalikku teha, aga suve lõpul, augustikuus, kasvas sealses tundras hullumoodi seeni ja marju – põhiliselt mustikaid ja murakaid, vähemal määral ka pohli ja sinikaid. Mustikad olid suured nagu sõrmeotsad ja neid kasvas nii paksult, et maha istudes sai käteulatusest kõhu täis süüa.
Olgu üldfooniks öeldud, et Põhjalaevastikus sai süüa korralikult, toidunormid olid seal poolteist korda suuremad, kui Balti laevastikus. Ja kokaks oli meil, kui me kaldal kasarmus elasime, eesti poiss Rein Malmsten, hilisem Viljandi teatri „Ugala“ näitleja. Rein oli laevastiku kokaks õpetatud Arhangelskis, ta oli 1942. aasta poiss, nagu minagi, kuid mereväkke võetud 1961. aastal. Meil Granitnõis oli ta mõnus seltskonnamees, ega kippunud oma näitlejaannet tühja-tähja peale raiskama; aga lapse- ja koolipõlve fanaatilise raadiokuulajana teadsin ma, et ta isa Franz Malmsten oli Draamateatri näitleja ja raadio lastesaadete sarjas „Mõistata“ kirjakandja Kaarel. Et Reinu ema Eva Meil oli „Estonia“ operetilauljanna, seda ma varem ei teadnud.
¬¬¬
Esimese raketilaskmise Barentsi merel tegin kaasa 1963. aasta hilissuvel veel oma esimesel kaatril, kus ma mingi asjamees ei olnud. Rakett R-15 lendas angaarist välja tahkekütus-stardikiirendi jõul, mille töölehakkamine kostis hirmsa kõmakana, nagu raskekahuri pauk. Stardikiirendist välja paiskuv tulejuga põletas pool kaatrit katvat värvist mustaks tahmaks, mis hiljem tuli metallipinnalt maha kraapida ja uuesti värvida.
Aga seda nägin ma järgnevalt. Loomulikult pidid raketi stardi ajal kõik mehed olema siseruumides, peale starti võis aga tekile ronida. Tol esimesel raketilaskmisel avanes ülatekil selline pilt, et pootsman üritas pootshaagiga veepinnalt kätte saada raketi esiotsa katnud plastikkuplit, mis seal lainetel kõikus – kaater oli muidugi peatunud. Osutus, et rakett lendas stardimootori toel küll suure kaarega angaarist välja, kuid ta vedelkütusel töötav nn marsimootor, mis teda pidi 15 m kõrgusel veepinnast edasi viima, ei hakanud tööle ja nii see rakett lainetesse plartsataski. Muide, sellel suvel meie divisjonile antud kuuest raketist tabasid märki vaid kaks; lisaks eelnimetatud raketile, mis kohe peale starti merre sukeldus, lendasid veel 3 raketti tont teab, kuhu.
Veelgi kehvemad olid tollal tulemused nende kaatrite 30 mm automaatkahureist laskmisel. Neil kahureil oli kaks juhtimissüsteemi – käsitsijuhtimine, mil komendor üritas kahureid märgile suunata komandosillal oleva sihiku ja sellega elektrilises ühenduses olevate distantsjuhtimisseadmete abil; aga ka radari ja arvutiga automaatjuhtimissüsteem MR-101 „Rõss“(Ilves), milline 1963. aasta suvel ei töötanud ühelgi kaatril.
Käsitsijuhtimine töötas, kuid sellega lastes ei saadud raadio teel juhitavale väikesele märklaevale pihta. Sest laev kõigub koos oma kahuritega lainetes ja inimese reaktsioonikiirus ei ole võimeline sellega arvestama.
Muide, veidi neist kahureist AK-230, mis olid nii projekt 205 raketikaatreil, kui eespoolnimetatud projekt 206 torpeedokaatreil. Need olid tublid kahurid, kui ühe surmarelva kohta üldse kiidusõnu võib tarvitada. Aga relvad olidki kadunud Nõukogude Liidus ainukesed asjad, mida osati ja viitsiti teha.
Neid kahureid oli üks laeva vööritekil ja teine ahtris. Sellise kaheraudse kahuri lasketempo oli 2000 lasku minutis, aga tegelikult nad sellist hulka mürske välja ei lasknud, kuna ühe paariskahuri laskemoonavaru oli 1000 padrunit. Too 2000 lasku minutis tähendab teisisõnu 33 lasku sekundis ja inimkõrv ei tee neil laskudel vahet; valang sellisest paariskahurist sulandub üheks pikaldaseks pauguks. Neid kahureid jahutati piiritusega, mida laskmise ajal nende kuumenevaile raudadele pritsiti ja seal momentaalselt aurustus. Seetõttu olid kahurite rauad väljast ümbritsetud hermeetiliste väliskatetega, mis selle piirituseauru jälle kinni püüdis ja jahutisse suunas.
Ühe paariskahuri jahutussüsteemi läks piiritust üle 80 liitri ja see oli tõepoolest puhas joogipiiritus, millest viina ja muid jooke andis tempida. Nood jahutusvedeliku mahutid plommiti muidugi kinni, kuid see ei takistanud komendoridel ega neid kamandavail ohvitseridel välja mõtlemast mooduseid, kuidas seda kallist märjukest sealt aeg-ajalt poole ämbri kaupa välja võtta. Sedajagu lisati jahutusvedelikule muidugi kraanivett ja mõne aja pärast voolas kahurite jahutussärgis juba vodka, seejärel aga nn Mäe silmavesi, nagu meil siin II maailmasõja aegset lahjat saksa viina nimetati.
Joodi Põhjalaevastikus muidugi innustunult, seda tegid nii ülemad, kui alamad. Ülemate joomistest meenuvad mõned lood, kuidas näiteks ohvitseride seltskonnal laual olnud piiritusekarahvin ümber läks ja mööda lauda põrandale voolanud piiritus vast mõnest hõõgunud suitsuotsast põlema lahvatas. Seltsimehed ohvitserid muidugi tormasid sellest põlevast ruumist robinal välja, kuid seltskonda üle lugedes selgus, et üks mees on puudu. Nüüd rüütati üks madrus kähku tulekaitseülikonda, tõmmati talle pähe spetsiaalne, nn isoleeriv gaasimask ja käsutati mees põlevasse ruumi, et see puuduva tovarištši välja tooks. Otsing tolles napsitamisruumis jäi aga tagajärjetuks ja peagi selgus ka põhus, miks – too kadunud ohvitser oli ilmselt põlevast napsivõtmisruumist esimesena välja tormanud, koju tuikunud ja end magama keeranud.
Aga Granitnõi peal käis ka mõnus jutt, kuidas üks nooremohvitseridest kõva „auru all“ oma mölakast ülemust kirvega taga ajanud… Juhtub.
Raketikaatril nr 125, mis minu pikaaegseks teenistuskohaks sai, oli aga oma joomalegend, või õieti legendilaadne tõsilugu. Nimelt käis selle algne meeskond, kus mind veel ei olnud, kaatrit Leningradist ära toomas. Sest sealses salatehases nr 5 neid tehti. Kaatri vastuvõtmine ühes kõigi masinavärkide, aparaatide ja muidu vigurite enam-vähem selgekssaamisega võttis muidugi aega ja seda kasutati kõigekülgselt. Kord, kui kaatri vanemmotorist, lääneukrainlane Mazurkevitš, linnas hüppes (ehk venepäraselt samovolkas) oli, sattus ta kokku laeva komandöriga, kes umbjoobes ühe laternaposti ümbert kinni hoidis – ilmselt, et mitte pikali kukkuda. Mazurkevitš ja vast keegi madrus mõnelt teiselt kaatrilt, pidanud veidi aru, mida teha. Ega’s too jõllissilmne komandör, keda me ta kiila pea järele Lõssi’ks (Kiilakaks) kutsusime, poisse ära ei tundnud. Aga poisid otsustanud lõpuks, et kuidas sa ikka auväärt komandöri jätad siia laternaposti külge kõlkuma, haakinud ta sealt lahti, toppinud trammi ja viinud laevatehasesse peatäit välja magama.
Ja arvate, et komandör tänas Mazurkevitšit ta omakasupüüdmatu abi eest? Kaugel sellest, ta oli ilmselt püha viha täis, et poiss oli näinud teda sellises umbjoobes olekus ja hakkas Mazurkevitšit ähvardama distsiplinaarpataljoniga, kuna see on omavoliliselt linna peal käinud.
Aga kus häda suur, seal ka hea nõu kallis. Sõbrad soovitasid nüüd Mazurkevitšile, et astu kähku parteisse – komparteisse muidugi, sest teisi parteisid Nõukogude Liidus ei olnud. Mazurkevitš kirjutaski avalduse parteisse astumiseks ja võeti kompartei liikmekandidaadiks – täisliikmeks tollal paugupealt ei saanud.
Ja selgus, et elu näinud sõpradel oli õigus – Lõssi lõpetas oma kiusu ja ähvardused. Meile, masinameestele – olime seal nii-öelda oma pundis, diislimehed ja elektrikud – tegi see lugu muidugi nalja ja Mazurkevitš sai meie seltskonnas hüüdnimeks Kommunaar. Aga too Kommunaar oli mõnus mees, üks parimaist.
Olgu veel meie Granitnõi elu fooniks öeldud, et magasime tavaliselt kaldal olevas kahekorruselises kasarmus, mille teisel korrusel oli divisjoni staap. Selle uks oli huvitaval kombel ka öösiti avatud ja käisin kasarmus öises vahikorras olles mõnikord seal uudishimutsemas – ei, salapabereid ma sealt ei otsinud, küll aga uurisin merekaarte, lootsiraamatuid ja muud enda jaoks huvitavat. Küllap leidsin ka huvitavaid andmeid meie kaatrite, nende relvade ja muude seadmete kohta. Märkmeid ma neist andmeist muidugi ei teinud, see olnuks ohtlik, aga ladestasin üht-teist mälusse. Ka jooniseid ja kaarte – mul on pildimälu, vähemalt tollal oli. Küllap on see omadus tublisti kiirendanud ja kergendanud mu hilisemat tööd sõjaajaloolasena.
Aga nii raketilaskmistel kui kahureist laskmistel paranesid meie tulemused 1964. aastal järsult. Töökad Pribaltika poisid võtsid kätte kõigi nende vigurite elektriskeemid ja kontrollisid nende vastavust tegelikkusele. Ning selgus, et näiteks kahuritele juhtimise radari- ja arvutisüsteemides olid mõned juhtmeotsad valedele klemmidele ühendatud (trükitud skeeme tollal veel ei olnud) ning sellest muidugi aitas, et kogu see kaval süsteem ei töötaks. Kui juhtmeotsad oma õiged ühenduskohad „ülesse leidsid“, hakkas radarisüsteem „Rõss“ tööle, nii et puitkerega märklaevast pilpad lendasid.
Rakettidega selgus aga nende põhjalikul kontrollimisel selline lugu, et arsenal ehk raketiladu Kildini saarel andis kaatreile meelega rakette, milliste kohta kontrollaparatuur näitas, et neil mingid vead on. Sest arsenalis ei viitsitud nende vigaste rakettidega jantida, vaid anti need ära laevastikule. Kui kõik raketid said veel kaatri Kildini sadamas olles üle kontrollitud ja vigadega raketid tagasi antud (ega neid alul ei tahetud võtta, see oli kuuldavasti suur võitlus), hakkasid kõik vastu võetud raketid märki lendama. Raketi R-15 teoreetiline lennukaugus oli 40 km, praktiliselt lasti nendega 25 km peale.
Märklaev, mille pihta lasti, oli raadio teel juhitav projekt 183 torpeedokaater, mille teki kohale oli sõrestikmasti otsa pandud hulknurkne radaripeegeldi ja ahtrisse ning vööri püstitatud lisamastide vahele tõmmatud võrk. Tabamuseks loeti ka raketi läbilend sellest võrgust, sest eks need raketid olnud määratud suurte ja keskmiste laevade tabamiseks, mitte „pisiprügi“ jaoks.
Aga tuli ette, et tabati toda viimastki. 1970. aasta 13. mail tabas ühelt Egiptusele müüdud projekt 205 kaatrilt välja lastud rakett Iisraeli 71-tonnist kalatraalerit ja uputas selle; küllap koos kaluritega.
1983. aasta 23. märtsil aga juhtus traagiline lugu Granitnõis paiknenud raketikaatriga R-82. Sellel päeval sõitsid Kaugelahelt Barentsi merele kolm kaatrit: R-9, R-49 ja R-82. Kusagilt sõitsid merele ka radarimärklaev BKštš ja infrapunane ehk soojusmärklaev SM, milliste pihta nii R-9 kui R-49 pidid läkitama kumbki ühe raketi. R-82 oli vaatluspunkti rollis.
Aastaks 1983 oli aga Põhjalaevastikuski, nagu kogu Nõukogude Liidus, tõusnud minnalaskmismeeleolu, ehk venepäraselt pohuism või bardak tublisti kõrgemale tasemele, kui see oli minu sealsel teenistusajal 1963-66. Merel manööverdati silmamõõdu järgi, merekaardil kursse maha ei märgitud, raadiopeilingaator olnud R-82-el rikkis, ka radar läks selle sõidu ajal rikki ja vanade aegade tüürimeeste kindel abimees sekstant olevat paar kuud varem ära varastatud!
Kell 16.35 õhtupoolikul olevat R-82 oma rakette kandnud kaaslaste juurest eemaldunud ja tundub, et poolteist tundi hiljem tuli kaatreil R-9 ja R-49 märklaevu otsida. Seda tehti muidugi radarite abil ja kell 18.12 leidiski R-9 silmapiiril, 23,2 km kaugusel, kaks märklaeva. Leiust teatati muidugi ka paarilisele R-49-le ja kumbki kaater läkitas leitud märkide suunas välja ühe raketi. Neist R-49-lt lastu oli infrapunase otsikuga rakett, mis tabaski ette nähtud märklaeva SM, R-9-lt lastu oli radarotsikuga ja see tabas… vaatluskaatrit R-82. Lõhkelaengut raketil peal ei olnud, kuid ümmarguselt tonnine pooltühi rakett, mis kiirusega 320 m/sekundis R-82 paremasse pardasse raksatas, rebestas „kolleegi“ muidugi lõhki ja sellel plahvatas põlema vedelkütus – solaarõli. Vaid 4-5 minutiga olevat R-82 kadunud veepinnalt koos 9 mehega, ülejäänud veerandsada meest kargasid märtsikuisesse Põhja-Jäämerre, mis oma veesoojusega muidugi ei hiilanud. Mehed korjati muidugi alles jäänud kaatrite pardaile ja küllap neid turgutati kahurite jahutusvedelikuga.
Barentsi meri on selles kohas sügav 123 m, küllap kaatri R-82 vrakk lesib seal seniajani.
Aga ega’s lugu raketikaater R-82-ga ei olnud kõige hullem, mis Nõukogude Liidu kokkukukkumise eel punalaevastikes juhtus. 16. aprillil 1987 näiteks juhtus Punalipulises Vaikse ookeani laevastikus lugu, kus ühe matsuga lendasid taevariiki (või põrgusse, kui uskmatuid punalaevastiklasi taevasse ei võeta) 39 mehe hingekesed.
Sellel päeval pidasid Vladivostoki lähistel õppusi väikesed raketilaevad (täisveeväljasurve 665 t, pikkus 59,3 m) „Vihr“ ja „Musson“. Neist laskis „Vihr“ „Mussoni“ sihis välja laev-laev raketi „Malahhit“, „Musson“ pidi selle õhutõrjerakettidega „Ossa-M“ aga alla laskma.
Laevade vahemaa oli selle eksperimendi ajal 22,2 km ja rakett „Malahhit“ pidanuks minema lendama ilma ta isesihtivat süsteemi sisse lülitamata, kuid millegipärast hakkas see ikkagi tööle. Laevalt „Musson“ läkitati raketile vastu kaks õhutõrjeraketti, mis lõhkesid 2,5 km kaugusel „Mussonist“ läheneva raketi trajektooril, kuid see jätkas lendu. Kuna stardivalmis õhutõrjerakette „Mussonil“ ilmselt rohkem ei olnud, avati sealt läheneva „Malahhiti“ peale tuli 57 mm paariskahurist. Radar näitas, et saadi ka tabamusi, kuid „Malahhit“ jätkas jonnakalt oma teekonda ja raksatas „Mussoni“ pealisehitusse.
„Malahhit“ on suur raketijurakas stardikaaluga 3,3 t ja pikkusega 8,84 m; pooletonnise lõhkelaengu asemel oli tal vast sedapuhku peal liivakoorem või betoonsilinder, kuid eks tal 278 m/sek kiirusest oli kõva kineetiline energia. Löögist laeva pihta murdus rakett pooleks, ta alles olnud kütus plahvatas põlema ja momentaalselt oli „Mussoni“ keskosa leekides. Laeval olnud 76 mehest hukkus, nagu öeldud 39.
Tulekahju laeval ei õnnestunudki kustutada. „Musson“ põles 5 tundi ja kell 23.30 plahvatasid ta pardal olnud raketid ning 57 mm mürskude varu. Seepeale kadus laev kiirelt lainetesse; ta hukkumiskoht on Vladivostoki-lähedasest Askoldi saarest 61 km lõuna pool. Jaapani mere sügavus on seal 300 m.
Aga tagasi Granitnõisse. Masinamehed, kelle hulka ka mina kuulusin, käisid Põhjalaevastikus säärsaabastega. Kusjuures mitte maaväe kirsasaabastega, vaid korralike nahksäärikutega. Põhjuseks olnud see, et masinaruumi põhjale kogunev masinaõli – diisleist ja Jumal teab, kust veel pärinev – söövat kirsasaapad rabedaiks ning need lagunevat ära.
Muidugi käisid säärsaabaste sisse mitte sokid, vaid jalanartsud, nagu ennevanasti. Vene keeles olid need portjanka’d. Portjankasid tuli muidugi pesta ja siis lasta kuivada. Viimase protseduuri jaoks oli eraldi ruum – sušilka – kuivatusruum, kus oli hulk põrandaga paralleelseid köetavaid radiaatoreid. Nende peal saigi siis noid portjankasid, aga ka oma värskeltpestud või muidu märgi riietusesemeid kuivatatud. Kusjuures uutele tulijatele tehti kohe selgeks, et omi portjankasid tuleb sušilkas pidevalt valvata, kuni need kuivadena kõlbavad jälle saapasse jala ümber keerata. Sest oli osa seltskonda, kes oma jalanartse ei viitsinud pesta, vaid korjasid kuivatusruumist mõne paari pestuid, millel valvet juures ei istunud; enda mustad ja higist haisevad jalanartsud aga viskasid minema.
Aga kõigega inimene harjuvat, harjusin ise selle süsteemiga, kusjuures ühel esimestest kordadest sattus mu kõrvale istuma üpris vähese juuksekasvuga madrusevormis mees. Hiljem sain teada, et nood kiilakusele kalduvad noored mehed on sageli radiometristid, ehk radarimehed. Nende aparatuuri kõrgsagedusväli põhjustavat juuste väljalangemist, võib-olla aga midagi veel, millest laevastikus ei tehtud juttu.
Ja tookord too noor kiilakas tegi minuga juttu, et kust ma pärit olen. Kuulnud, et Tallinnast, läks ta põlema: „Ma olen Tallinnas käinud, mulle anti seal kolki aga nüüd ma annan siin sulle!“
Kuid kohe rahustati too sõjakas vennike kõrvalistuvate meeste poolt maha, kes mind tundsid: „Ära jama, see mees on tõstja (venelastel štangist), ta lööb su morda sisse!“ Vene mees hindab jõudu.
Aga vene mees hindab ka teadmisi ja mõistust nind oma eestimaise päritolu ja laialdase lugemuse tõttu olin ma nende hulgas eriti hinnatud kaaslane – vähemalt mulle endale tundus nii. Vabal ajal kogunes teinekord mu koiku ümber (toole pidas vene kroonu vaid Lenini toas – leninskaja komnata ja staabis, sööklaski olid meil pikad pingid) 10-15 meest ajalugu ning elu ja asju arutama. Ning sageli õnnestus mul neile oma õigust tõestada, mille peale poisid ainult imestasid: „Kuidas see küll nii saab olla, et ühel mehel on õigus ja teistel ei ole?“. Selle peale vastasin ma näiteks: „See tuleb sellest, et teid on maast madalast õpetatud teadmisega, et siinne lagi on musta-karvaline, mind aga valgustatud arusaamaga, et see on valge…“
No siin üks näide aruteludest ajaloo üle mu teenistuskaaslastega. Kord, kui me II maailmasõja asju arutasime ja poisid meelde tuletasid omi isasid, kes nn Suures Isamaasõjas sakslastega madistasid, küsisin ma: „Mehed, mis te arvate, palju teie vanamehed sõja jooksul iga mehe kohta noid fašiste mättasse lõid?“
- „No 10-15 ehk kindlasti!“
- „Ehee, väike rehkendus näitab, et sõja jooksul said 7 punaarmeelast jagu ühest sakslasest…“
- „Mis sa jamad, selline asi ei saa võimalik olla!“
- „On küll. Hruštšov hiljaaegu teatas, et Nõukogude Liidu inimkaotused Suures Isamaasõjas olid üle 20 miljoni, siin on mul aga tõlkeraamat, kust annab välja rehkendada, et sakslaste kaotused langenuina olid selle sõja vältel Idarindel ligi 3 miljonit.“ Ja ma tõstsin oma koiku kõrval olevast kapist raamatu, kust see viimane arv tõepoolest kinnitust leidis – ei mäleta enam raamatu nime, pika elu jooksul on see mul kaduma läinud.
- „Kurrat jah (venelased ütlesid seda muidugi teistmoodi), ongi nii!“
Muide, vene kroonu reeglite järele tohtis ajateenija oma kraamikapis hoida kahte raamatut – ühta ilukirjanduslikku ja teist teaduslikku.
Minul oli neid alati lubatust rohkem, lasksin neid ka kodust saata, ostsin kohalikust raamatuputkast ja laenutasin raamatukogust; aga ei mäleta, et valvsad ülemused või poliittöötajad sellest numbrit oleks teinud. Ühe poliittöötajaga, see oli meie divisjoniülema abi poliitalal Uvarov, üks naljalugu siiski oli. Lugesin parajasti kodust saadetud raamatut „Maailma varad“, kui Uvarov ligi astus ja küsis raamatut vaadata; mina muidugi teatasin ninatargalt, et ega ta sellest aru ei saa. See ei seganud seltsimees Uvarovit raamatuga minema jalutamast, millele ma erilist tähtsust ei omistanud, olles kindel, et küll ta selle tagasi annab. Uvarov oli lühike paks mees, keda madrused omavahel Pupsikuks nimetasid; ta ei olnud pahatahtlik, vaid tõeline heasüdamlik sõjaisa. Raamat „Maailma varad“ oli mul aga üks osa ennesõjaaegsest neljaköitelisest raamatust, millel autoriks venelane Semjanov ja sisuks mitte peidetud või pangašeifides olevad varandused, vaid maavarad: kivisüsi, nafta, metallimaagid jms.
Uvarov andis endast uuesti mulle märku umbes kuu aja pärast. Ta teatas, et olla raamatu vahepeal saatnud tõlkimisele, kust teatatud, et otseselt nõukogude võimu vastast seal midagi ei ole, kuid raamat propageerivat kodanlikku elulaadi. „See raamat tuleb küll hävitada!“ (Etu knigu nado unitštozit!) teatas ta lõppkokkuvõtteks ja kutsus mind teisele korrusele oma kabinetti, kus ma tunnistajaks oleksin, et ta selle raamatu ahjus ära põletab, mitte endale ei võta. „No nüüd on tõesti kurat lahti selle Pupsikuga!“, käis mul mõte peas, aga kuna mul noore mehena mõtted veel kiirelt jooksid, tuli ka päästev mõte. Ma teatasin seltsimees sampoliitile, et raamat ei ole minu oma ja on sõbralt laenatud; kui see nüüd ära põletada, pean ma selle eesti kombe kohaselt omanikule välja maksma. Aga raamat on vana ja kallihinnaline, oma madruse suitsurahast ma seda kinni maksta ei saanud. Seepeale teatas Uvarov, et andku ma talle teada, kes on selle raamatu omanik. Mina jälle pareerisin, et nagu ta isegi ütles, midagi nõukogude võimu vastast raamatus ei ole, et seal ülistatakse kodanlikku elulaadi… no meil Eestis teatavasti oli vahepeal üle 20 aasta kodanlikku võimu… selliseid raamatuid, nagu too „Maailma varad“ on inimeste käes veel palju, ega’s neid meil Eestis ahju aetud. Raamatuomanikust sõbra temale nimetamine on aga sisuliselt pealekaebamine, mida üks korralik inimene ei tee.
Uvarov ei öelnud sellepeale esialgu musta ega valget, vaid lubas mõelda. Paari päeva pärast aga astus ta mulle ligi, andis raamatu tagasi ja ütles, et ma selle kähku kodumaale tagasi saadaksin.
Aeg-ajalt ma muidugi saatsingi läbiloetud eestikeelseid raamatuid ja ajakirju „Kehakultuur“ koju tagasi, kuid ei hakanud selle Uvarovi suunise peale eriti rabelema. Vana Pupsik aga, kui mind nägi, küsis alati, kas mul too „kahjurlik“ raamat on juba ära saadetud? Kuuldes, et veel mitte, rõhutas ta alati, et „saatke, saatke ära!“. Kui see lõpuks tõepoolest ära saadetud sai, oli selle asjaga rahu majas.
Tolle mõnusa sampoliiti Uvarovi kõrval aga tegutses Põhjalaevastiku Granitnõi baasiski nn Eriosakond, ehk sõjaväe vastuluure. See luges meie kodumaale läkitatavaid kirju ja sealt saabuvaid teateid ning oma agentide abiga pidas meil kõigil silma peal. Võin arvata, et agentide endi järele valvasid jällegi teised agendid ja nii see asi seal käis – nuhk valvas nuhki.
Osa agendiks värvatuid olid muidugi oma hingepõhjas ausad mehed. Nii teatas mulle meie kaatri radist, et teda on värvatud mind jälitama ja homme peab ta minema oma esimest ettekannet tegema – mida kuradit teatada ja mida mitte? Mõnda aega hiljem teatas meie pootsmangi, et on saanud samasuguse austava ülesande. Eks ma siis pidanudki mõlema mehega eraldi aru, mis minu kohta teada anda, sest oma ülesandeid pidid nad ju täitma.
Nagu öeldud, olin ma raketikaatril nr 125 vanemelektrik ja mulle oli ette nähtud üks alluv, mõnikord oli neid kaks. Pikemaaegselt oli mu alluvaks kasahh Urõn Issingildõ-oglõ Šošakov, pärit Gurjevi linnast, Uurali jõe Kasahstani poolselt kaldalt. Urõn oli tõsine kasahhide ja musulmanide kogukonna mees, kes viina jõi vaid siis, kui katus või laevatekk pea kohal oli – siis ei pidavat Allah nägema ta patutegemist. Mõnikord filosofeeris ta teemal, et kui teenistuse lõpetab ja koju läheb, peab vist mõne vene tüdruku naiseks võtma, sest neid saab ilma rahata. Kasahhitaride eest tuleb maksta kalõm’i – pruudimaksu – kas paar kaamelit, 15-16 lammast või pataka raha. Ei mäleta enam, palju see summa oli, vast mõned tuhanded tolleaegses vene rahas.
Urõn sai mõnikord kodust pakiga küpsetatud hobuseliha tükikesi. Muidugi proovisin neid minagi ja ma ei ütleks, et hobuseliha millegi poolest kehvem on, kui mõne muu looma liha. Harjumuse asi.
Urõn rääkis näiteks veel, et Gurjevi linna venelased söövad muidugi kapsast, nagu venelased ikka. Kohalikud kasahhi vanamehed aga loopivat mõnikord turule toodud kapsapead laiali, sest see olla rohi, mitte inimeste söök. Inimeste söök on liha; tundus, et taimetoitlust sealkandis ei tuntud.
Mul oli Urõniga ka üks salalepe. Asi oli selles, et panin ammu tähele – kui laeva komandöri, tolle Lõssiga mingil teemal juttu ajasin, hirnusid lähedal seisvad kaasteenijad naerda. Alul arvasin, et küllap mu jutt nii humoorikas on, et naerma paneb, kuid ükskord järgi küsides teatasid poisid, et ma komandöriga juttu ajades sinna paraja annuse matte (ja vast ka plätte?) sidesõnadeks vahele panen. Ise muidugi seda märkamata. Küllap vana Kiilakas kannatas selle ära, sest olin omal alal kõva spets, keda teistelgi kaatritel merele kaasa kutsuti, kui neil raketilaskmised olid. Kuid pahas tujus olles võinuks komandör mu matjukaitamise eest Severomorskisse peavahti saata, et ma oma elukommete üle järgi mõtleksin. Ja selliseks puhuks oligi mul Šošakov Issingildõ-oglõga kokkulepe – kui mind peavahti pistetakse, nokib ta ühel tähtsal aparaadil (see oli vist demagnetiseerimissüsteem, mis kaatrit magnetmiinide eest pidanuks kaitsma) ühe juhtmeotsa lahti, nii et terve süsteem ei tööta.
Vene keeles on selle kavala süsteemi nimetus razmagnitsivajuštšeje ustroistvo, ehk lühendina RU. Et too RU ei tööta, teeb ta muidugi ettekande masinameeste ohvitserist ülemale mehaanikule ja selle tõenäolise küsimise peale, et mida tonti sellel RU-l siis häda on, vastab Šošakov, et tema mõistus ei võta. Õun kindlasti leiaks vea ülesse, aga Õun istub kinni. Mehaanik omakorda pidanuks nüüd tegema ettekande laevakomandörile, sest RU oli üks põhiseadmeid, mis laeva merelemineku puhul pidid töötama. Sest praktika näitas, et salakavalate sakslaste sõjaaegseid magnetmiine jagus NSV Liidu rannavetesse aastakümneteks.
Igatahes lootsin ma selle stsenaariumi peale, et mind peavahist peagi välja päästetakse, aga tegelikkuses ei tulnud mul seda katsetada. Muide, tolle Severomorski peavahi naljanumber oli selles, et see oli alatihti mehi täis ja nii-öelda vakantsi seal ei olnud. Samal ajal ei olnud aga väikestel laevastikubaasidel, nagu meilgi, omi peavahte ja seetõttu jäi patustaja järgimõtlemisele saatmine kuudepikkuselt venima, kuni lõpuks karistajad käega lõid. Mida pole, seda pole!
Põhjalaevastikust said ajateenijad oma kolmanda teenistusaasta lõpu poole kuu aega puhkust. Mulle jõudis see kätte 1965. aasta suvel. Kuna olin paaril korral näidanud omi laialdasi teadmisi poliitõppuste aastakokkuvõtteil, oli mulle määratud puhkuselisa, üks kord kümme ja teine kord 5 päeva. Seega oli mul kokku puhkust loota poolteist kuud.
Saabusingi vist juuni lõpu poole müraki!, koju ja märkasin peagi, et mitmed tüdrukud, kes minu äraminekul olid lapsed olnud, olid nüüd neiud. Tammneemes oli vahepeal mu vanaema Miili surnud ja onu Alfred elas nüüd naisemehe elu, kuid tundus, et mitte eriti õnnestunult. Tammneemes kohtasin ühte Kunda tüdrukut Evit, kes oli viisteist ja pool aastat vana ja seega peaaegu neiu. Ise olin ma tollal värskelt 23-ne. Eviga oli igavesti mõnus maast ja ilmast juttu ajada, esialgu ei rohkemat.
Kusagil mu puhkuse keskpaiku hakkas peale Vietnami sõda ja ma mõtlesin, et täitsa p…s, venelane muidugi sekkub sõtta ja kroonumeeste puhkused katkestatakse ning kõik kutsutakse tagasi väeosadesse. Õnneks nii siiski ei läinud, pidasin oma puhkuse lõpuni, jäin tagasitulekuga paar päeva hiljakski, kuid kohaliku kombe kohaselt selle peale ei pahandatud. Küllap sul oli siis edasilükkamatuid tegemisi…
Aga läks vaid paar päeva mööda mu tagasisaabumisest Granitnõisse, kui meie brigaadi staabist teatati, et seal pannakse kirja vabatahtlikke Vietnami sõtta. No selle peale läksidki end kirja panema umbes kolmandik ajateenijaist – lõpp igaval elul, saab paugutada, banaane süüa ja pilusilmseid kaunitare jahtida!
Eks need poisid olnud tõepoolest vabatahtlikud.
Umbes teine kolmandik meie ajateenijaist said vabatahtlikena kirja pandud brigaadi poliitosakonna „masseerimise“ tulemusel, aga kõigega see ei õnnestunud. Selle kohta rääkis loo meie kaatri üks komendoridest Murašov. Kohale kutsutuna küsiti ta’lt kõigepealt, et kas ta venelane ja patrioot ei olegi? Murašov vastanud, et ikka on nii seda kui teist. Seepeale küsiti, et miks ta ennast esimeses järjekorras vabatahtlikuna kirja ei pannud, vandetõotuse ta ju ometi andis? Tema, et andis küll, aga seal oli tekst, et kaitseb Nõukogude Liitu, Lõuna-Aasia pilusilmsetega ei ole tal asja. Seepeale teatatud, et nüüd on uus vandetõotuse tekst, kus on kirjas, et kaitsen Nõukogude Liitu ja sotsialistlikke vennasmaid. Murašov vastanud, et tema ei tea uuest vandetõotusest midagi, tema andis tõotuse, kus oli juttu vaid Nõukogude Liidust.
Ja nii sedapuhku brigaadi poliitosakonnas konsensust ei saavutatudki, nagu teaduskeeles öeldakse. Toda Murašovi juttu vastuhakust poliitosakonnas kipun ma uskuma, kuna Murašov oli sõnakas mees, kes ülemuste ees ei põnnanud. Nii näiteks juhtus kord naljanumber, kui automaatkahurist laskmisel kukkus paariskahuril üks raud ära, otse tekile. Piiritust purskus talle muidugi rõõmsalt järgi. Too kahur oli Murašovi hooldada ja ma ei usu, et see lugu mehe hooletusest juhtus, küllap lihtsalt Murphi seaduse tõttu, nagu ühes „Loomingu Raamatukogu“ raamatus on termin välja toodud; venelastel on see zakon podlosti – vast altvedamise seadus.
Muidugi pistis Lõssi, kes seda lugu pealt nägi, Murašovi peale möirgama, too aga käratas vastu, et „Sa ise ei ole veel püssirohtu nuusutanud!“
See oli muidugi ülim lugupidamatud komandöri suhtes, kuid Lõssi auks peab ütlema, et oma laeva spetsialiste ta peavahti ei kippunud panema, nagu minu puhulgi jutuks oli. Mazurkevitši kinni panemise ähvardus oli siin erand, vast arvas komandör, et tal on teisigi tarku mehi masinaruumis küllalt, üks lääneukrainlane ees või taga.
Aga tagasi vabatahtlike kirjapaneku juurde Granitnõis. Mind, Ants Lekki, Väintsi ja lätlast Verners Šeldersit, aga ka teisi baltimaalasi ja lääneukrainlasi, keda salamisi kahtlustati varjatud fašistid olemises, tookord brigaadi poliitosakonnas jutule ei võetud. Kuigi oleks võidud – et näiteks sina, vanemmadrus Matvei Eduardovitš Õun, võib-olla tahad ka Ameerika imperialistide vastases võitluses kaasa lüüa? Vast oleksin tahtnudki, aga vaid salamõttega, et sõjasegaduses õnnestub poolt vahetada. Kuid selliseid salamõtteid nägid Eriosakonna targad mehed muidugi ette, selle osakonna etteotsagi oli saanud mees, kelle perekonnanimi oli Mudrõi (Tark).
Lühidalt öeldes, potentsiaalsete „fašistide“ käest ei küsitud, mida need asjast arvavad, kuid see ei takistanud meie brigaadi ülemat Põhalaevastiku staabis ette kandmast, et tema brigaad on nagu üks mees valmis koos oma kaatritega Vietnami sõtta minema. Seda kuuldes jäime ootama, et millal nüüd transpordilaevad kohale saadetakse ja meid koos kaatritega peale laaditakse, et üks kolmveerand-ümbermaailma reis teha. Sest meie kaatritega naljalt otsest ookeanireisi ette ei võta.
Aga too pikk reis jäi meil tegemata. Ma arvan, et selline vabatahtlike kirja panemise kampaania, koos ettekannetega, et „…nagu üks mees“, käis läbi terve Nõukogude armee ja nelja laevastiku. Selle tulemusel saadetigi Vietnami „vabatahtlikena“ kõiki neid väeosi, keda vajalikuks peeti.
Nende kaugete aegade meeldetuletuseks veel paar mälestuskildu, mis seotud mitšmaniauastmes mehega, kes Granitnõis pidas proviandiga, ehk maameeste keeles toidukraamiga, varustaja ametit. Ega ma mehe nime mäleta, aga mees oli suur ja jäme ning ülilihava bulldoginäoga. Teda kutsutigi madruste keskel Morda, mis eesti keeles on vast Lõust.
Nagu eespool öeldud, saime me Põhjalaevastikus süüa korralikult, kuna proviandinormid olid seal poolteist korda suuremad, kui Balti laevastikus. Kui me oma kaatriga aga Granitnõi baasist pikemat aega väljas olime ja laevastiku proviandilaost oma toidunormid otse laevale saime, selgus, et igapäevaselt Granitnõis seistes olid meil salapärased toidukaod. Ilma Morda ja vast ka kohalike sahkerdajate vahenduseta saime me näiteks võid nii palju, et me seda leivale ei määrinud, vaid lõikasime umbes poole sentimeetri paksuste viilakatena. Tunduvalt rohkem saime ka liha ja suhkrut.
Lühidalt öeldes, oli selge, et meie ja teiste laevameeskondade baasis seistes varastasid Morda&Co suure osa toiduaineist ja müüsid ilmselt maha.
Aga see selleks. Tühja kõhtu me ei tundnud, küllap vast kadunud või, liha ja suhkru asemel anti meile rohkem makarone, päevalilleõli ja tatart, nii et me vajalikud kalorid kätte saime.
Kuid toda Mordat pandi garnisonis mõnikord korrapidajaks ja selles ametis näitas ta end tõeliselt sea mehena. Ükskord kobises ta minu kallal, et ma korralikult tööd ei tegevat ja iseloomustas mind: „Tõ kak nerusski!“ (Sa oled nagu mittevenelane!), mille peale ma vastasin, et nii ongi – ma olengi too põlatud mittevenelane. Poisid, kes seda kõrvalt kuulsid, soovitasid mulle Morda peale poliitosakonda kaevata – solvab rahvuslikul tasandil. Aga ma lõin käega – ah, hakka ühe lolli Lõustaga jantima!
Meenub veel lugu, kuidas Morda ühel suvehommikul diviisi korrapidaja (või selle abi?) oli ja peale äratust meie kaatri sisemusse prantsatas ning kraaksatas, et hommikuvõimlemisel on vorm kuni vööni paljas. Mul tuli kange tahtmine teda veidi lollitada ja uniselt silmi hõõrudes vaatasin talle ilmsüütult otsa ning pärisin: „Kas alt või ülalt vööni paljas?“
Morda jäi mulle juhmilt otsa jõllitama ja kommenteeris peale pikka järelemõtlemist: „Nu i tupoi!“ (No küll on puupea!)
Küllap keegi meist oli seda tõesti.
