Väike kiirguskindel jõumees? Teadlased nuputavad, milliseks astronaute geenimuundamise abiga timmida võiks
Nende teadlaste meelest tuleks luua justkui spetsiaalne sort kosmoseinimest, kirjutab MIT Technological Review.
Asju, mida inimesega kosmoselennule paremini vastu pidamiseks teha saaks, on palju. Kas näiteks oleks võimalik rakud kiirguskindlaks teha? Kas äkki saaks rakud ümber teha sellisteks, et need toodaksid ise vitamiine ja aminohappeid?
Vähivabad elevandid
Inimraku kiirguskindlaks tegemisega töötab näiteks Cornelli ülikooli biomeditsiiniliste uuringute keskuses asuv Christopher Masoni labor. Mason tuli aastal 2011 välja oma niinimetatud „500-aastase plaaniga“ – selle aja jooksul tuleks tema sõnul teistele planeetidele kolooniad rajada, et inimkonna säilimine tagatud oleks. Geenimuundatud koloniste pooldava Masoni hinnangul peaksime kümne-kahekümne aastaga teada saama, millised täpselt kosmoselendude mõjud inimese geenidele on, missuguseid neist võiks muuta ja milliseid ei tohiks puutuda.
Masoni tudengid lisavad rakkudesse geeni nimega p53 „lisakoopiaid.“ See on genoomi kaitsev geen, mille varukoopiaid on näiteks palju elevantide rakkudes. Need vägevad loomad põevad väga harva vähktõbe. Järgmisena soovib Mason mõned muudetud rakud ISS-i pardale saata, et uurida, kuidas need seal kosmiliste oludega toime tuleks.
Geenitöötlustehnoloogiaga nimega CRISPR on võimalik tänapäeval inimloote geene üsna lihtsalt muuta. Esimesena kerkib muidugi aga üles küsimus, et kas selline tegevus on eetiline.
Näiteks USA riiklik teaduste akadeemia ütles, et juhul, kui sünnieelse geenimuundamise abil oleks tegu päriliku haiguse vältimisega, siis oleks see eetiline. Masoni meelest oleks aga ka kosmosereisi puhul inimeste geenimuundamine tugevalt põhjendatud. „Ei saa saata kedagi teisele planeedile ilma seda inimest geneetiliselt kaitsmata, see oleks ebaeetiline,“ sõnas ta.
Teada on mitmeid spetsiifilisi kosmoselennu puhul kasuks tulevaid geene. Näiteks geeni EPAS1 eriversioon – see mutatsioon esineb loomulikul kujul tiibetlastel, tänu millele saavad nad kõrgmäestikus vähesema hapnikuga hakkama. Ehk võiks viia sisse ka sellise mutatsiooni, mille tulemuseks on väga võimas, madala rasvaprotsendiga lihaskond, tänu millele oleks inimesed võimelised mikrogravitatsioonis lihaste kärbumisele vastu panema? Ka võime probleeme lahendada probleemide ja rahulikkus on geenidega seotud – samuti kosmoses vajalikud omadused.
Kosmoses oleks kasulikum seegi, kui inimene oleks lühem ja võtaks vähem ruumi. Mida rohkem kandamit on vaja kosmosesse viia, seda ebarentaablim see on.
Neid kõiki omadusi koos ühes juhuslikus, tavainimeste seast valitavas kosmoselenduriks pürgijas oleks keeruline leida, mistõttu võikski ehk inimesed eelnevalt sobivaks disainida. Kui see aitab kosmoses terve ja vastupidav püsida, kas see siis ikka on ebaeetiline?
Valgusest elamine jääb ulmeks
Mõnede teadlaste meelest võiks veelgi kaugemale minna. Oleks ju mugav, kui me kehad oleksid võimelised ise vitamiine ja toitaineid tootma.
Columbia Ülikoolis Harris Wangi laboris uuritakse, kuidas inimese neerurakud võiksid sünteesida ise üheksat aminohapet, mida meie kehad tavaliselt ise toota ei suuda. Selleks, et kõige lihtsamat neist – metioniini – toota, oleks vaja organismi lisada vaid üks geen.
Et luua selline inimene, kes on võimeline ise sünteesima trüptofaani, vitamiine D, C ja B, oleks vaja rakku lisada 250 uut geeni. Wang ütles, et eriti huvitav oleks veel seegi, kui astronaut oleks võimeline fotosünteesiks ehk siis valgusest toitainete loomiseks. Ent selline kosmoserändur poleks enam inimene, kuna ta peaks olema lame nagu leht ja laste mänguväljaku suuruse pindalaga.
