Lugu sellest, kuidas kuutolmule allergiline astronaut Kuul käis ja kuidas see tema tervist mõjutas
Kosmoseprogrammi Apollo 11. missiooni astronaudid nentisid, et tolmuosakesed katsid kõiki pindu ja määrdumisjäljed jäid näha ka pärast kõige püüdlikumaid puhastamiskatseid.
Ühe Apollo 12 meeskonnaliikme meenutuste kohaselt oli kuumooduli sees nii palju tolmu, et kiivrit peast võttes oleks ta peaaegu nägemise kaotanud.
Kuutolm näeb küll välja pehme nagu padi, kuid koosneb tegelikult teravatest, abrasiivsetest osakestest, mis on suuremalt jaolt tekkinud mikrometeoriitide Kuule langemise tagajärjel.
Kuna Kuu pinnal pole tuult ega voolavat vett, ei saa kuutolm kunagi kuluda — Kuu peal lihtsalt pole ühtegi loodusnähtust, mis tolmuterade servi ja nurki ümardaks.
Astronautide hingamisteedesse ja kopsudesse sattudes võib selline peene klaasipuru taoline pulber kujuneda tõsiseks ohuks tervisele.
Tolm on nii teravaservaline, et sügaval sissehingamisel võib see kopsudesse kinni jääda ning purustada kopsualveoolide ehk kopsusompude seinu ja alveolaarkotikesi ühendavaid kanaleid, mille tagajärjel tekib ränk kopsukahjustus, mida nimetatakse silokoosiks või pneumokonioosiks, inglise keeles ka kivilihvijate haiguseks (stone-grinder’s disease).
Too sageli surmaga lõppev tervisehäire oli omal ajal söekaevurite seas levinud kutsehaigus ning tänapäevalgi sureb selle tõttu USA-s aastas keskeltläbi sada inimest aastas.
Kuutolm sisaldab ka palju rauda, ning rauarikka tolmu sissehingamist on peetud Apollo-programmi astronautide kõrge vererõhu põhjuseks.
Pajatused kuutolmuga seonduvatest probleemidest ei heidutanud aga karvavõrdki Harrison Schmitti. Too Harvardi ülikooli haridusega geoloog oli aastaid uurinud Kuu pinda. Kui NASA tundis huvi, kas mõni teadlane on kosmosesse lendamisest huvitatud, et kahelnud Schmitt hetkegi.
Mitte ükski astronaut ei teadnud Kuu geoloogiast sama palju kui Schmitt. Ta oli esimene ja ainus kutseline teadlane, kelle jalg Kuud puudutas.
Kuu-lennuks ette valmistumise korras 53 nädala pikkust treeningprogrammi läbides ja 2100 tundi lennukitüüris istudes ei osanud Schmitt aga aimata, et tal on allergiline ülitundlikkus kuutolmu ja -kivimite vastu, mida ta aastaid distantsilt uurinud oli.
1972. aasta detsembris maandus Scmitt Kuul Tauruse-Littowi orus. Kuutolm tungis skafandri igasse volli, õnarusse ja pillu.
Tolm ummistas kosmoseülikonna liigendid nii põhjalikult, et Schmittil oli raskusi jäsemete liigutamisega. Pealeselle hävitas tolm kiiresti ka ta jalavarjud. Kuutolm oli nii abrasiivne, et kulutas läbi skafandrisaapa talla alused kolm kihti kevlari-laadset materjali.
Pärast kuumoodulisse naasmist nõudis tolmu mahapühkimine ilmatu hulga aega. Varsti pärast kiivri eemaldamist kaebas Schmitt tugeva ärrituse üle ninaõõnes ja sõõrmetes: „Tolm valmistas mu silmadele ja kurgule tõsiseid ebameeldivusi. Ma tundsin selle maitset; neelasin seda alla.“
Ärritussümptomid vältasid umbes kaks tundi. Allergilised reaktsioonid ei ohjeldanud aga Schmitti teadlase-indu.
Tänu tema geoloogiharidusele koguti programmi Apollo 17. lennu käigus rohkem kivimiproove kui ühelgi teisel missioonil. Üks kaasatoodud proovidest, 4,2 miljardi aasta vanune kamakas ametliku nimetusega „troktoliit 76535“ (ingl Troctolite 76535) aitas hiljem lahti muukida Kuu magnetvälja mõistatuse.
Schmitt leidis Kuu pinnalt ka ereoranži tüki vulkaanilist klaasi, mis kinnitas, et minevikus pidid Kuul tegutsema vulkaanid ja seal pidi leiduma vett.
Enne tagasipöördumist tegid Apollo 17 astronaudid Maast ülesvõtte, mis on nüüdisajal tõenäoliselt kõige kuulsam pilt, mis kunagi meie koduplaneedist tehtud: „Sinine klaaskuul“ (ingl The Blue Marble).
