Kas stress ajab tõesti juuksed halliks?
Kujutlege, et teie peanahk on tehas. Tehase tooteks — juusteks, mida te näete ja kammite või harjate igapäevaselt — on surnud rakkudest koosnevad torud. Ränka tööd rügavad karvanääpsud suruvad selliseid torusid lakkamatult peanahast välja.
Nääpsude tööülesannete hulka kuulub ka pigmenti tootvate rakkude melanotsüütide valmistamine. Hea tervise juures noore inimese karvanääpsud pumpavad reeglina probleemideta välja pruune, musti, blonde või punaseid juuksekarvu.
Nende melanotsüütide vastupidav masinavärk saab hästi hakkama karvu kahjustava protsessi, oksüdatiivse stressi ehk rakustressi (ingl oxidative stress; cellular stress) tõrjumisega.
Umbes 20. või 30. eluaastatel hakkavad karvanääps-tehased ilmutama esimesi märke kulumisest ja iganemisest. Oksüdatiivse stressiga võitlevad geenid muutuvad ebatõhusamaks, mis võimaldab oksüdatsiooniprotsessil ja selle jääkidel kanda kinnitada.
Sedamööda, kuidas oksüdatiivsed ühendid karvanääpsudesse kogunevad, jäävad meie melanotsüüdid nõrgemaks ja surevad. Pigmendipuuduse tõttu hakkavad nääpsud tootma hoopis värvituid karvu.
Ka muud „tehastes“ aset leidvad muutused mõjutavad juuste tekstuuri, tehes karvad varasemast koredamaks, traatjamaks ja rabedamaks.
Rohkem kui 20 aastat juukseid, karvu ja nahka uurinud dermatoloogiakonsultandi Miri Seibergi osutusel võib emotsionaalne pinge palju tõenäolisemalt põhjustada juuste väljalangemist kui nende hallinemist.
Kuid leidub erandeid. Ehkki oksüdatiivne stress ja emotsionaalne stress pole sama asi, on nad omavahel seoses.
„On teada, et väga tugev krooniline stressiseisund võib oksüdatiivset stressi võimendada,“ rääkis Seiberg. „Leidub uuringuid, mis dokumenteerivad korrelatsioone äärmusliku emotsionaalse pinge ja rakkude oksüdatiivse stressi kasvu vahel. See aga ei tähenda, et meie juuksed lähevad hallimaks iga kord, kui me oma laste või elukaaslasega tülitseme.“
Juuste varasemat või kiiremat hallinemist võivad suurendada ka muud tervisehäired, keskkonnategurid ja elukombed.
Enneaegne hallinemine on suitsetajate hulgas neli korda tõenäolisem kui mittesuitsetajate seas. Kiiremini ja varem lähevad halliks ka inimesed, kes peavad võitlema alatoitlusega või puutuvad kokku õhureostusega.
