Darieni skeem ehk kuidas Šoti riik pool oma rahast Panama koloonia alla pani ja sellest ilma jäi
See lugu on ajast, mil Šotimaa kuningriik veel iseseisev riik oli ja koloniaalpoliitilisest avantüürist, mis selle riigi lõplikult põhja ajas. See, et Inglismaa ja Šotimaa 1707. aastal ühiseks Suurbritannia riigiks ühinesid, polnud ju päris juhuslik ettevõtmine, vaid nähtavasti ainsaks lahenduseks riigi pankrotis.
Kuna on üsna tõenäoline, et Brexiti kiiluvees otsustab Šotimaa iseseisva riigina peagi Euroopa Liitu edasi jääda, tuleb vaadata aega, mil riik viimati iseseisev oli. Kuningriigina oli tal selja taga kuulsusrikas ajalugu 9. sajandist kuni aastani 1707. Paraku oli Šotimaa kuningas juba 1603. aastast alates ka Inglismaa troonil ja tegelikult jätnud Šotimaa asjad üldse unarusse. Šotimaa parlament aga püüdis leida oma riigile tulevikku, mis personaaluniooni Inglismaaga ka tõesti väärinud oleks.
Moskva kompanii rajas esimese Inglise koloonia
Koloniaalvallutus oli teatavasti moodi läinud juba 15. sajandil, Portugali ja seejärel Hispaania eestvedamisel, kuigi neid vallutusi suunasid siiski kuningakojad, mitte niivõrd eraviisilised ettevõtted. Inglismaa hakkas kolooniaid Põhja-Ameerikas rajama juba 16. sajandi lõpus, alguses Moskva kaubanduskompanii (asutatud Londonis juba 1555) eestvedamisel, kuigi oluliselt suurem panus oli härrastel Martin Frobisheril, Francis Drake'il ja Walter Raleighil ja kuninganna Elizabeth I jagatud patentidel.
1600. aastal asutas Inglismaa esimesena Ida-India kompanii, et käivitada ülimalt kasumlikku kaubavahetust Aasia riikidega, järgnesid ka Hollandi (1602), Taani (1616), Portugali (1628), Prantsuse (1664), Rootsi (1731) ja koguni Austria Ida-India Kompanii (1775). Kuna paljudel juhtudel tuli selliste laevaekspeditsioonide alla pandud raha mitmesajakordselt tagasi, oli selge, et investoreid koloniaalvallutusele jätkus. Lääne suunas asutati esmalt Hollandi (1621), seejärel Taani (1659), Prantsuse (1664) ja ka Rootsi Lääne-India Kompanii (1787). Enamikus alustati kaubanduspostide rajamisest, kolooniate rajamine läks lahti nii riiklikul kui ka eraalgatusel. Londonis asutati 1660. aastal ka Kuninglik Aafrika Kompanii, ikka lootuses kauge maa kaubandusest (sh ka orjakaubandusest) suuri kasumeid saada. Ja kasumiootus tasus end tõesti ka enamasti ära. Mainida tuleb siin ka veel 1670. aastal asutatud Hudsoni Lahe Kompaniid, mis pani aluse Kanada alade hõivamisele.
Šotimaa nurjunud koloniaalvallutus
Londonis 1618. aastal asutatud Guinea Kompanii eeskujul sündis 1630. aastatel ka Šotimaa Guinea Kompanii, mis rahastas vaid ühte ekspeditsiooni 1636-1637 Kullarannikule (ehk tänasesse Ghanasse). Üks laev tuli küll retkelt tagasi 50-protsendilise kasumiga, teine aga langes koduteel Portugali võimude kätte ja kaotas kogu kraami.
1695. aastaks oli revolutsioonikeeris unustatud. Šotimaa parlament leidis, et on aeg tõeliselt koloniaalvõimuks saada. Nii andis parlament monopoli India, Aafrika ja Ameerikatega kauplemiseks uuele kaubanduskompaniile nimega "Company of Scotland Trading to Africa and the Indies," (Šotimaa kompanii kauplemiseks Aafrika ja Indiatega, hüüdnimega hiljem Šoti Darieni Kompanii).
Rahaliste raskustega kimpus, nõustus kompanii lõpuks William Patersoni skeemiga, asutada riigi esimene koloonia praeguse Panama aladele Darieni maakitsusele. Paterson oli sündinud Šotimaal, aga enamiku elust elanud ja äri ajanud Inglismaal, ta oli olnud Bank of Englandi asutajaid, seega igati auväärne mees.
Patersoni plaan oli muidugi kaval, arvestades Hispaania koloniaalvõimu nõrkust, kinnitada kanda kõige strateegilisemas kohas kahe Ameerika vahel, kus oleks ligipääs nii Vaiksele kui ka Atlandi ookeanile. Kuid šotlastel polnud selja taga sellist tugevat sõjalaevastikku kui inglastel, viimased ei kavatsenud ka šotlastele appi tulla.
Darieni seilas esmalt viie laevaga kokku 1200 Šotimaa kolonisti. Nad panid maakitsusel püsti fordi nimega Caledonia, asudes ehitama ka asundust, New Edinburghi, mis aga nälgis ja peagi üldse hüljati. Suremus oli kümme inimest päevas, juulis 1699 otsustati kodumaale naasta, tagasi jõudis vaid 250 inimest. Teine ekspeditsioon, mis oli teele asunud eelmise saatust teadmata, leidis novembris 1699 eest juba hüljatud asunduse, langes aga ise hispaanlaste rünnaku alla. Enam kui tuhat inimest hukkus nälga ja haigustesse, kaks laeva tõid 1700. aasta aprillis vaid üksikud ellujäänud koju tagasi. Kokku 2500 kolonistist võib ellujäänuks lugeda vaid mõnisada.
Paterson tegi ka ise kaasa esimese ekspeditsiooni Darieni maakitsusele, kus tema naine ja laps surid ja mees ise naasis raskesti haigena. Sellest hetkest peale keskendus ta hoopis kahe kuningriigi ühendamisele Suurbritanniaks. Darieni skeemi nurjumisel oli just Paterson teerajajaks Šotimaa ja Inglismaa ühendamisele, mis teostus 1707. See projekt osutus tal tunduvalt edukamaks, kestes teatavasti tänase päevani.
Inglismaa ostis Šotimaa koos võlgadega
Šotimaale läks aga nurjunud koloonia väga kalliks maksma. Olles monopoolse kompanii garanteerijaks, jäi riik ilma veerandist kui mitte lausa poolest kõiki oma likviidsetest reservidest. Edinburghis tegutsev valitsus vajas hädasti abi väljast.
Seega lepiti 1707. aastal Inglismaaga kokku, kahe riigi ühendamise lepingu sees, et London maksab nn Ekvivalendiks (The Equivalent) kokku 398 000 naelsterlingit. Praeguses rahas oleks see võrreldav ligemale 54 miljoni euroga. Darieni kompanii aktsionäride taskusse läks summast 58,6 protsenti.
