Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: keskaegse Eesti võimsaima linnuse lugu

Paljud on käinud jalutamas või pärimusmuusika festivalil Viljandi lossimägedes. Viljandi järve kaldal kerkivatel mägedel on rääkida lugu keskaegse Eesti suurimast linnusest.

Viljandi ordulinnus (saksa keeles Ordensburg Fellin) on üks esimestest Eestisse rajatud kivilinnustest. Linnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva esimese eeslinnusega Kaevumäeks, teist eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning kolmandat eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljas eeslinnus.

Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. Praegu lõpeb samal kohal Varese sild.

Linnusemüüridest on tänini jälgitavad teise eeslinnuse põhjasein, esimese eeslinnuse värav ja konvendihoone välisperimeeter. Äratuntavad on esimese eeslinnuse põhja- ja idaküljel asunud hooned, linnuse lõunaküljel asunud nn Villu kelder ning vallikraavi ulatunud dansker.
Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste Viljandi muinaslinnus. Viljandi linnuse esmamainimine (Viliende nime all) pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, kus on ka detailsed kirjeldused linnuse piiramisest 1211. ja 1223. aastal. Viljandi oli 13. sajandi alguses Sakala muinasmaakonna peamine keskus. 1211. aasta alguses piiras linnust Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, latgalite ja liivlaste vägi. Linnust vallutada aga ei suudetud ja vastasseis lõppes kokkuleppega, mille kohaselt sakalased andsid piirajatele rahu kinnituseks pantvange ja lubasid tulevikus ristiusu vastu võtta. Kindlama võimu Sakala üle kehtestasid riialased pärast Madisepäeva lahingut 1217. aastal. Arvatavasti alates 1220. aastast asusid kohalike kõrvale linnusesse elama ka orduvennad, kes hiljemalt 1223. aasta alguseks olid sinna ehitanud ka kiriku.

1223. aasta 29. jaanuaril puhkes Viljandis orduvastane ülestõus: kohalikud sakalased tapsid või vangistasid linnuses olnud orduvennad koos teiste sakslastega ja nende vara võeti endale. Viljandlased palusid sõjalist abi Vene vürstidelt, kes saatsidki sinna oma väeüksuse. Märtsis suundus Viljandi vastu riialaste sõjavägi, kuid pärast kokkupõrget linnuse kaitsjatega otsustasid nad taanduda. Järgmine ja seekord edukas katse Viljandit taasallutada tehti augustis, mil kahenädalase linnuse piiramise tagajärjel seesolijad alistusid.

Kivilinnuse ehitamist on esmamainitud 1224. Tööde käigu kohta andmed puuduvad. Varasema ehitusetapiga seostub lisaks piirdemüürile vähemalt üks konvendihoonele eelnenud hoonetest, kuid pole teada, milline see oli: oletatud on nii tornlinnust kui ka paleed. 13. ja 14. sajandi vahetusel algas konvendihoone rajamine. See valmis arvatavasti sajandi keskpaigaks. 15. sajandil kõrgendati seda ühe korruse võrra. 15. sajandi II poolest pärineb ka I eeslinnusel paiknev kõrvalhoone, nn ametnikemaja. 14. ja 15. sajandil ehitati tõenäoliselt välja ka eeslinnused, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad.

Linnust piirasid 1481 Vene väed, kuid vallutada seda ei suudetud. Liivi sõja ajal 1560 toimunud piiramine oli edukas, osaliselt palgasõdurite reetlikkuse tõttu. 1582. aasta Jam-Zapolski rahulepingu tulemusel läks linnus poolakatele, kes tegid parandustöid ja korraldasid 1599 revisjoni, mille tekst on säilinud.
1600 vallutasid linnuse rootslased. Edaspidi käis linnus Poola–Rootsi sõdades korduvalt käest kätte ja oli 1611. aastaks purustatud. On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. Sellest sai suur kivimurd.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi koos ümbrusega Jacob de la Gardie'le, sai linnuse asemel alguse Viljandi mõisa (saksa keeles Schloß Fellin) areng ja õitseng. Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja pealinnuste vahele. Mõisa praeguseni säilinud pseudorenessanss-stiilis peahoone valmis ürgoru veerul 1880. aastal Riia arhitekti Robert Pflugi projekti järgi.

18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati kolmandale eeslinnusele Viljandi mõisa ait-kuivati, mis on säilinud ja taastatud mõne aasta eest pärimusmuusika aidaks.

Esimesed uuringud ordulinnusel toimusid 1878–1879 Theodor Schiemanni juhtimisel. Nende korraldamiseks loodi oma ühing (Ausgrabungscomité), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast esimesest eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas. 1971 ja 1972 toimusid väiksemad arhitektuuriloolised uuringud Kaur Alttoa ja Udo Tiirmaa juhatusel. Väljakaevamised algasid taas 1998. Teist ja kolmandat eeslinnust on seni uuritud vaid georadari ja prooviaukudega.

2006. aasta suvel avastas arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata. Eeldatavalt on ruum rajatud hiliskeskajal, seda kasutati 1560.–1570. aastani.

Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile.

1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandise, kust ta viib Kaevumäelt üle suure, 15 meetrit sügava oru. 1995. aastal läbi sild põhjaliku remondi.

Viljandi vanalinna ajaloost räägime ehk mõni teine kord. Järgmisel nädalal tuleb aga juttu Telliskivi loomelinnaku alal asunud tehaste ajaloost.