Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: presidendi kadunud suveresidentsi lugu

Paljud on käinud jalutamas Virumaal kaunis Oru pargis ja otsinud märke seal kunagi asunud uhkest lossist, kus elas omal ajal president Päts.

1897. aastal ostis Vene suurkaupmees Grigori Jelissejev Toila kandis Pühajõe mõisa, selle karjamõisa (Föhrenhofi) ja tulevase lossi kõrval asuva kahe talu maad (umbes 140 hektarit), et rajada sinna endale loss, mida nimetati ka omaniku järgi Jelissejevi lossiks.
Hoone projekteeris Itaalia neorenessanssi või uusbaroki stiilis arhitekt Gavril Baranovski, pargi arhitekt Georg Kuphaldt. 57 toaga kolmekorruseline hoone, mida hakati peatselt nimetama Oru lossiks, valmis suures osas 1899. aastaks. Suurim ruum oli läbi kahe korruse ulatunud suursugune saal, milles kaks kroonlühtrit, rõdud ja sambad. Saali lakke telliti kunstnik Makovskilt esinduslik maal. Suure saali kõrval olid söögisaal, piljardisaal, kaminasaal, raamatutuba jms. Lossis olid elekter ja keskkütte.

Lossi juurde kuulusid õigeusu kirik, iluaed, talveaed, jõe suunas laskuvad terrassid, paadisild, maneež ja hobusetallid. Pargi suurus oli umbes 100 hektarit, suur osa sellest oli kujundatud looduslikus stiilis. Pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli viis miljardit kuldrubla.
Bolševike oktoobripöörde järel lahkus Jelissejev Pariisi, naturaliseerudes Prantsusmaal, ja loss jäi hooldamata. Töörahva Kommuuni ajal tahtsid marodööritsevad sõdurid seda isegi põlema pista. Hoone päästis omal ajal Orul kooliõpetajana töötanud Jaan Anvelt.

Lossi juurde kuuluv maa-ala jäi 1919. aastal võõrandamata, kuna see polnud mõisa-, vaid talumaa. 1924. aastal mõisteti August Aloe ja Hans Rosenstrauch 1920. aastal Oru lossist mööbli varastamise eest vastavalt 2,5 ja 1 aastaks vangiroodu. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Jelissejev ei olnud nõus lossi müüma eraisikule, vaid ainult riigile. Üleandmislepingu kirjutasid alla riigisekretär Karl Terras ja Ado Anderkopp Toompea lossis 22. veebruaril 1935.

Renoveerimistööd kestsid 1936. aasta juulikuuni. Selleks ajaks oli ehitatud komandandimaja, aednikumaja ja ambulantsi-sauna-pesuköögihoone, remonditud ja renoveeritud olid loss, kasvuhoone ja töölistemaja. Kasarmuks kohandatud töölismaja idaossa lisandus juurdeehitis. Kirik demonteeriti. Renoveerimistööde käigus rea rahvuslikus stiilis ruume saanud loss võeti kasutusele Eesti riigivanema suveresidentsina. 1934. aastas kevadest oli Eestit autoritaarse liidrina juhtinud teatavasti Konstantin Päts, kellest sai lossi peremees 1940. aasta suveni. Oru lossis võõrustati sel perioodil mitmeid kõrgeid külalisi välismaalt ja Eestist.

1. aprillil 1938 jõustunud Vabariigi Presidendi Kantselei vabateenijate koosseisu järgi teenis Oru lossi alal autojuht, motorist-elektrik, kaks motoristi abi, hobusemees, kaks valvur-töölist, aednik, asjaajaja ja kaks abiaednikku, kokku 11 isikut.

Oru lossi komandant oli aastatel 1936–1939 kolonelleitnant Enn Urbalu, alates 1939. aastast major Harry Ottmaa.

Oru lossi garnisoni kuulusid 1. Jalaväerügemendi II pataljoni 4. kompanii ja rügemendi ratsakomando. Garnisoni ja kompanii ülem oli kuni 1939 kapten Harry Ottmaa, alates 1939. aastast kapten Alfred Ruben. Ratsakomando ülem oli kuni 1939. aastani kapten Alfred Ruben, alates 1939. aastast leitnant Hans Jaanhold.

1940. aasta juunipöörde järel algasid lossis laastamistööd, osa väärtuslikumat vara veeti Venemaale. 13. augustil 1941 süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja see hävis suuremas osas. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku Saksa vägede poolt 1944. aastal. Kaunist lossist oli saanud varemetekuhi.

Täna on liigirikas lossipark looduskaitse all. Kunagisest lossist on säilinud terrassid. Ka on peetud korduvalt plaani loss taastada, aga plaanideks need jäänud ongi.
Järgmisel korral kirjutame Narvas asunud Peetri maja ajaloost.