Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Keava mõisa varemete lugu

Vanim teade ajaloolisel Harjumaal, nüüdsel Raplamaal Kehtna vallas asuva Keava kohta on juba aastast 1054. Vene kroonikates mainitakse toona Keava linnust (Kedipiv). See on üldse esimene kirjapanek Rapla maakonna paikade kohta.

Keava mõisa (saksa keeles Kedenpäh) on aga esmamainitud 1480. aastal (osad allikad 1486). Sajandeid oli Keava mõis naabermõisa Ingliste omanike valduses.

1767. aastal läks Keava mõis Gustav von Staali omandusse, kes ehitas 1770.-1780. aastatel mõisa esindusliku varaklassitsistliku peahoone. Viimast iseloomustab kaarakendega kolme akna laiune pealeehitus, mida kroonib kolmnurkfrontoon. Mõisahoonele on ainuomased otstel asuvad silindervõlvidega tiibehitised, (ainulaadsed terves Eestis) mida kasutati arvatavasti tõllakuuridena.

19. sajandi esimesel poolel kuulus mõis von Rosenitele ja von Lilienfeldtidele. Alates 1853. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõis aga von Fersenite suguvõsa omanduses.

1905. aasta revolutsiooni ajal mahapõletatud mõisahoone taastati algsele lähedasel kujul. Alates 1950. aastatest on peahoone paraku taas varemetes.

Arvukatest kõrvalhoonetest on kauneim historitsistlik kaarakendega viljakuivati 19. sajandi lõpust. Ülejäänud hooned on aga kas varemeis või hävinud.

Artikli koostamisel on kasutatud www.mois.ee andmeid.

Järgmisel korral räägime Narvas asunud katoliku Püha Antoniuse kirikust.