Venemaa kosmonautika isa Sergei Koroljovi suur unistus on ikka veel täitmata

12. jaanuaril täitus 110 aastat Vene kosmonautika ühe rajaja ning kosmoseprogrammi peakonstruktori Sergei Koroljovi sünnist. Tema geniaalsus ja meeletu töövõime muutsid tema eluajal Venemaa kosmonautika vallas maailmas juhtriigiks.

Vahendab Eesti kosmoseveeb

Sergei Koroljov sündis uue kalendri järgi 12. jaanuaril 1907 Žitomiris, kus tema isa oli keele ja kirjanduse õpetaja. Kümmekond aastat hiljem abiellus tema ema uuesti ning kolis pojaga Odessasse. Juba kooliajal tõmbas Koroljovi lennunduse poole, ta hakkas tihedalt suhtlema Odessa lennusalga liikmetega. 17-aastaselt projekteeris ta mootorita lennuki K-5, kaitses oma projekti komisjoni ees ning komisjon hindas selle tootmisküpseks.

Koroljov esitas avalduse sisseastumiseks lennuväe akadeemiasse, kuid kuna vastus venis, astus ta Kiievi polütehnilise instituudi aeronautika osakonda. Hiljem asus ta ümber Moskva Baumani-nimelisse kõrgemasse tehnilisse õppeasutusse. Sel perioodil projekteeris ta mitmeid lennumasinaid, muulgas ka kerglennuki SK-4, mis oli ette nähtud kauglennurekordi löömiseks. Tema juhendajaks sel perioodil oli A. N. Tupolev, hilisem omanimelise konstrueerimisbüroo juht.

Algab rakettide ajastu

1931. aastal asutas Koroljov Venemaa esimese raketindusega tegeleva organisatsiooni, millest kujunes välja raketinduse juhtiv keskus, kus töötati välja ja ehitati valmis Venemaa esimesed ballistilised raketid Gird-9. Just esimest seda tüüpi raketi starti 17. augustil 1933 peetakse Venemaal rakettide ajastu alguseks.

1938. aastal aga mõisteti Koroljov alusetult 10 aastaks vangi. Kuhu täpselt, siin on andmetes lahkuminekuid. Ühtedel andmetel töötas ta Kolõmas kullakaevandustes. Vene kosmoseagentuuri Roskosmos andmeil aga jätkas ta ka sel perioodil rakettide konstrueerimist. Kõigepealt töötas ta Tupolevi käe all NKVD Moskva konstrueerimisbüroos, kus represseeritud aeronautikaspetsialistid töötasid välja lahingpommitajat Tu-2. Hiljem suunati Koroljov aga Kaasani tehasesse nr 16, kus töötati välja uut tüüpi raketimootorit.

27. juunil 1944 vabastati Koroljov ennetähtaegselt. Ning septembris 1945 muutus ta korraga riigile väga vajalikuks - Koroljov saadeti tehnilise komisjoni liikmena Saksamaale, et üle võtta sõjasaagiks saadud raketitehnika. Venemaale toodi ka Saksamaa mitmed raketiehituse spetsialistid. Saksamaal Koroljov mitte ainult ei viinud end põhjalikult kurssi sakslaste raketiga V-2, vaid ta projekteerib veelgi moodsama ballistilise raketi, mille lennukaugus oli kuni 600 km. Algas võidurelvastumise esimene meeletu laine, kus ballistilised raketid pidid otsustama, kes on maailma peremees. Aga tegeledes militaarotstarbeks mõeldud ballistiliste rakettide projekteerimise ja ehitamisega, püüdles Koroljov oma peaeesmärgi – kosmosesse alistamise – suunas.

1949. aastal algavad tema osalusel moderniseeritud raketi R-1A vertikaalstardi katsetused, kusjuures rakett jõudis juba 100 km kõrgusele. Raketid R-2 ja R-5 jõudsid aga juba vastavalt 200 ja 500 km kõrgusele. Nende lendude eesmärgiks oli uurida kosmoses valitsevaid tingimusi, sealhulgas kiirgust, loomade vastupidavust (kaaluta olek, ülekoormus, suur vibratsioon ja akustiline koormus). Koroljovi paelus ka lahenduste väljatöötamine, et need loomad elusalt Maale tagasi tuua. 70 lendu, mis sel perioodil tehti, ladusid kindla vundamendi, et kosmosesse võiks jõuda ka inimene.

Legendaarne militaarotstarbeks mõeldud rakett R-1, mis on sisuliselt sõjasaagiks saadud Saksamaa raket V-2 koopia. Selle tootmine Venemaal aga andis venelastele hinnalist kogemust, et arendada uusi ja võimekamaid rakette:

Koroljovi triumf

1954. aastal pöördus Koroljov NLKP Keskkomiteesse, et saada toetus plaanile lennutada kosmosesse maailma esimene tehiskaaslane. Toetus tuli, ja Koroljovi spetsialistide rühmast sai iseseisev organisatsioon, mille peakonstruktoriks ja juhiks ta sai.

4. oktoobril 1957 lennutati Koroljovi juhtimisel orbiidile maailma esimene tehiskaaslane Sputnik 1. Seejärel saadeti orbiidile planeetidevahelised jaamad Luna-1, Luna-2 ja Luna-3, millest viimane edastas Maale fotod ka Kuu tagaküljest. 12. aprillil 1961 lendas Koroljovi juhtimisel kosmosse esimene inimene - Juri Gagarin, millele järgneb terve plejaad starte. 18. märtsil 1965 aga tegi Venemaa taas ajalugu - kaheliikmelise meeskonnaga kosmoselaevast väljus kosmonaut Aleksei Leonov maailmas esimese inimesena avakosmosesse.

Vostok 1. See kanderakett viis kosmosesse Juri Gagarini:

Seejärel hakkas Koroljov teoks tegema oma unistust ehitada kosmosesse piloteeritav orbitaaljaam. Esimene samm selles suunas oli kosmoselaeva Sojuz väljatöötamine, millest sisuliselt sai orbitaaljaama prototüüp.

Enneaegne surm katkestas Sergei Koroljovi loomingulise lennu. Sergei Koroljov suri 14. jaanuaril 1966. Urn tema põrmuga on paigutatud Moskvasse Punasele väljakule Kremli müüri äärde. Tema unistus – jõuda Marsile – aga on siiamaani täitmata.

Allikas: Roskosmos; EPL (12.01.2011); Wikipedia