Sputnikud - kokku kuraditosin tehiskaaslast, mis katsetas kosmoselendu enne Gagarinit

Teatavasti esimeseks tehiskaaslaseks Maa orbiidil oli nõukogude teadlaste valmistatud Sputnik 1, mis tiirles Maa ümber 4. oktoobrist 1957 kuni 4. jaanuarini 1958. USA kosmoseväejuhatus on satelliitide kataloogis (SatCat) esimese numbri alla pannud siiski seda orbiidile toimetanud raketi viimase järgu, Sputnik 1 ise on seal alles numbri all kaks.

SatCat-is numbri 3 all on samuti venelaste teele saadetud Sputnik 2, orbiidil novembrist 1957 kuni aprillini 1958. Numbrite all 8 ja 36 on kirjas Sputnik 3 ja Sputnik 4, mis saadeti teele täpselt kaheaastase vahega, tänasel päeval, 15. mail 1958 ja 15. mail 1960. Selles kataloogis on juba 40 000 eset orbiidil, sh enam kui 7196 satelliiti, mis 1957. aastast orbiidile viidud.

Sputnikuid viisid orbiidile kontinentidevahelisest ballistilisest raketist R-7 "Semjorka" Sergei Koroljovi käe all ümber ehitatud kanderaketid. Sputnik 1 oli veel lihtsustatud 58-sentimeetrise läbimõõduga läikiv metallkuul, neli raadioantenni küljes, mille piiksuv kihutamine 215 kuni 939 kilomeetri kõrgusel orbiidil (kiirusega 29 000 km/h) oli Maa pealt ka palja silmaga nähtav ja raadioaparaatides kuuldav. Teadusinstrumente sellele lisada ei jõutudki, sest esimesena orbiidile jõudmiseks käis vihane võidujooks ameeriklastega.

Sputnik 2  ja Laika

Sputnik 2 oli juba neljameetrise koonuse kujuline kapsel, milles tegi kosmoselennu ka esimene elusolend, koer nimega Laika, kes küll heitis hinge mõne tunni järel. Seekord oli satelliidile lisatud ka telemeetriasüsteem, programmeerimisseade, elutegevuse ja temperatuuri kontrollimissüsteem ja muidki teadusinstrumente. Sputnik 2 avastas kaudselt ka Maad ümbritseva välimise radiatsioonivööndi, mis tänaseks saanud nime Van Alleni vöö.

Vahele mahtus esimene ameeriklaste katse tehiskaaslasega detsembris 1957, kuid Vanguard TV3 ei jõudnud kunagi orbiidile, esimene edukas ameeriklaste satelliit orbiidil oli Explorer 1, veebruaris 1958, mis tiirles seal järgmised 12 aastat. Selle teadusinstrumendid töötas välja just ameeriklane James Van Allen, sama vööndi uurimiseks. Järgmine ameeriklaste tehiskaaslane Vangaurd 1 saadeti orbiidile märtsis 1958 ning, kuigi side sellega kadus juba 1964, on satelliit ja tema kanderaketi ülemine järk ikka veel tiirlemas nüüd juba vanima prügina orbiidil, vähemalt järgmised 240, kui mitte lausa 2200 aastat.

Sputnik 3 teisel katsel üles

Venelaste järgmine tehiskaaslane Sputnik 3 oli kokku kaheksas aparaat, mis orbiidile jõudis. Objekt D nime all oli selle väljatöötamine alanud juba 1956 ning oli pigem juhus, et esimesena jõudis orbiidile siiski lihtsustatud Sputnik 1, mitte hilisem Sputnik 3. Ka ei suudetud seda teele saata Lenini sünnipäeval, 22. aprillil kuigi parteiline tellimus seda nõudis. Start 27. aprillil 1958 aga nurjus, kuna vibratsioon purustas raketi ja hiljem maast üles korjatud satelliidis endas ilmnes lühis. Kuid 15. mail 1958 õnnestus start siiski tagavarasatelliidiga, mis saigi nimeks Sputnik 3. Tosin teadusinstrumenti selle pardal mõõtsid atmosfääri ülemiste kihtide rõhku ja koostist. Satelliit ise põles ära atmosfääri naasmisel 6. aprillil 1960.

Sputnik 4 nime all tunneb lääs tegelikult satelliiti Korabl-Sputnik 1, mis oli maikuus 1960 juba 36. tehiskaaslane orbiidil, ühtlasi ka testlennuks alanud Vostoki-programmile. Aparaadi pardal oli inimkujuline nukk, ning telemeetria saatis jooksvalt andmeid Maa peale, kuigi on levinud vandenõuteooriaid, nagu tegemist olevat saatuslikult viltu läinud esimese mehitatud lennuga. Kuna aparaat oli saadetud eksikombel valele kõrgusele, siis ta ka ei tulnud alla nelja päevaga, nagu pidanuks, vaid põles ära atmosfääri sisenedes kahes järgus - maandumismoodul septembris 1962 ja ülejäänud satelliit oktoobris 1965. Maandumismooduli tükk leiti hiljem USA-st Wisconsini osariigist, inimsäilmeid sealt igatahes ei leitud.

Koerte ajastu

Sputnik 5 on samuti pigem eksitav nimi satelliidile Korabl-Sputnik 2, millega tegid 19.-20. augustil 1960 kosmoselennu läbi ja naasid ka elusalt koerad Belka ja Strelka, 40 hiirt, kaks rotti ja mõned taimed.  Juulis 1960 olid küll nurjunud stardil (Sputnik 5.1) hukkunud koerad Tšaika ja Lisitška. Sputnik 6 viis detsembris 1960 orbiidile ka koerad Muška ja Ptšjolka, kes hukkusid lennu lõpus, kui aparaat otsustati atmosfääri naasmisel alla tulistada. Järgmine katse samal kuul, Sputnik 7.1 ei jõudnud üldse orbiidile, aga alla kukkunud raketis olnud koerad Kometa ja Šutka jäid siiski imekombel ellu.

Sputnik 7 oli veebruaris 1961 nurjunud katse saata uurimisaparaat Veenusele, Sputnik 8 aga tähistab samal kuul õnnestunud satelliiti Venera 1, mis esimese tehiskaaslasena möödus Veenusest 100 000 km kauguselt.

Sputniku nime kannavad veel lennud - Sputnik 9 (Korabl-Sputnik 3) koos koeraga Tšernuška ja muude loomadega pardal  9. märtsil 1961 ja Sputnik 10 (Korabl-Sputnik 4) koos koeraga Zvjozdotška ja inimmannekeeniga pardal 25. märtsil 1961. Edasine on juba kõigile teada - 12. aprillil 1961 käis kosmoselennuga Vostok 1 edukalt kosmoses Juri Gagarin, Sputnikute ajastu oli lõppenud, Vostokite ajastu alanud.

Läänes on aga Sputniku nimi lisatud veel viieteistkümnele nõukogude aparaadile, sh tervele reale Kosmos-, Venera-, Mars- ja Luna-kosmosesondidele kuni 1963. aastani välja. Terve rida uuema aja satelliite on aga saanud ka lisanime esimese Sputniku auks.