Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas sai Paks Margareeta oma kelmika nime?
Tallinna ühe sümboli, suurtükitorni Paks Margareeta lugu on tihedalt seotud seal juba varasemalt asunud linnaväravaga.
Suure Rannavärava lugu algab 1355. aastal, kui Pika tänava lõppu ehitati sadamasse pääsemiseks esimene nelinurkse põhiplaaniga peaväravatorn. Asus ju tollal sadam väravast vaid sajakonna meetri kaugusel.
1434. aastal ehitati eesvärav ja 1501. aastal sai peaväravatorn lõpliku ehitusliku mahu.
Aastail 1518-31 ehitati kogu väravakompleks põhjalikult ümber. Eesvärava merepoolsesse külge kerkis kolmveerandringi-kujulise põhiplaaniga võimas suurtükitorn Paks Margareeta. Torni läbimõõduks kujunes 25 meetrit, kõrguseks üle 20 meetri, laskeavasid 150 ringis. Tegelikult tunti seda tänase Tallinna üht sümbolit toona Uue torni ja/või Roosikrantsi torni nime all.
Paksu Margareeta kelmika nime andsid vanale tornile aga Vene meremehed alles 19. sajandi esimeses pooles.
Aga 500 aasta eest toimunud ehitustööde käigus uuendati ka eesväravat ennast, mis sai enamvähem tänaseni säilinud ilme. Ehitati sale läänetorn. Lisaks rajati külgkaitseala koos laskevalliga, mis ühendas Paksu Margareeta Stoltingi torniga. Mahukaid ehitustöd juhatas ehitusmeister Gert Koningk.
Tänase bastioni kohal Suure Rannavärava ees asus tollal Tallinna üks vanimaid avalikke korrastatud haljasalasid - Roosiaed.
1599. aastal ehitasid Rootsi võimud väravakompleksi juurde vahimajakese. Aastatel 1640-1650 rajati aga Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. 17. sajandi lõpul rekonstrueeriti Hornbastion Suure Rannavärava bastioniks, mis on tänaseni säilinud, mattes endasse Paksu Margareeta alaosa. 1683-1704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta – algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti aga kõrge kivikatusega. Samal ajal kerkis täiendava eesväravana ka uhke vallivärav. Vallivärava kompleksi kuulus kaks ümarkaarset renessanssportaali koos puitustega ning tõstesild.
1782. aastal lammutati lagunenud kuue-korruseline peaväravatorn koos eesväravani ulatunud kaitsemüüridega. 19. sajandi keskel tõmmati maha ka vallivärav.
Pöördelise 1917. aasta märtsikuus vabastati vangid, hukati vanglaülem ja vihatud hoonele pandi tuli otsa. Tules hävisid torni sisemised puuehitised, keskaegse värava langevõre ning selle tõsteseadeldis. Oletatavaid maa-aluseid vangikonge otsides lõhati torni dünamiidiga.
Aastatel 1918–1922 oli suurtükitorn Sõjaministeeriumi; 1922–1923 Haridusministeeriumi ja 1923–1932 Teedeministeeriumi valduses.
Torni taheti kasutada pöörleva põrandaga tantsupõranda ehitamiseks, kinoks ja lõpuks linna puulaoks. Peale jäi tühjalt ja korrastamata seisvasse torni Tallinna ajaloomuuseumi rajamise idee. Torni remondi eestvedajaks olid Tallinna Ajaloo Selts ning toonane linnaarhivaar Hugo Peets. 1938–1940 rekonstrueeriti vangla abihoone ning eesväravahoone linnamuuseumi ruumideks. Ekspositsioon avati linnarahvale 1940. aasta augustis.
Aastatel 1978–1980 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks meremuuseumi tarbeks. Paksus Margareetas paiknevad meremuuseumi näituseruumid, Suure Rannavärava peal ja nurgatornis asuvad personaliruumid.
2016. aasta augustis kuulutas meremuuseum Paksu Margareeta uuendamiseks mõeldud ideekonkursi võitjaks KOKO arhitektide kavandi, mis seob üheks tervikuks muuseumi hooned, sisehoovi ja ümbritseva tänavaala. Inspiratsiooni andis lainemotiiv, mis ühendab endas kaks asja. Ühelt poolt Paksu Margareeta ümarad vormid ja teiselt poolt funktsioon, mis seal sees on, ehk meremuuseum.
Suure Rannavärava hoonetekompleksi uueks keskmeks saab hiljuti Kadriorust välja kaevatud 700-aastase koge eksponeerimiseks loodav saal.
Kavandatav ümberehitus kasvatab näitusepinda ligi 400 ruutmeetri võrra ning võimaldab edaspidi muuseumisse pääseda ka liikumispuudega külastajatel.
Paksu Margareeta lähedal kõrguva 1704. aastal valminud võimsa Skoone bastioni, tänase Rannavärava mäe kohal asus aga varasemalt Gertrudi kirik.
Järgmisel korral räägime Pärnu Endla vanast teatrimajast.
