Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Tallinna kesklinnas asunud Paksu Margareeta väikeõe lugu
Lurenburg oli üks viimaseid toonase Revali linnamüüritornidest, mille ehitus algas päris keskaja lõpus 1538. aasta paiku ja lõppes 1554. aastal, Liivi sõja eelõhtul. Muide, huvitava kokkusattumisena sai just samal ajal valmis ka keset raekoja platsi asunud vaekoda, mis samuti tänaseks linnapildist kadunud.
Tegelikult võib Lurenburgi pidada juba linnakindlustuste uue põlvkonna esindajaks. Tol perioodil oli asutud keskaegse linnamüüri ette rajama esimesi muldkindlustusi, tulevase võimsa bastionivööndi eelkäijaid. Üks kõrge vall kerkis tänase Vabaduse väljaku ääres Harju tänava kohal asunud Harju väravast Karja väravani. Viimane asus Suur-Karja tänava otsas praeguse korstnapühkija kuju kohal. Eesväravad ulatusid aga otsapidi tänase pangahooneni Suur-Karja 20. Karjaväravale andsid nime Tallinna ja Toompea elanike kariloomad, keda sealtkaudu linna ümbritsenud karjamaale ja Tatari tänava ääres asunud Karjaallikale aeti.
Lurenburgi torn oli siis mõeldud osana uuest kindlustusliinist, tema ülesandeks oli anda kahurituld ka piki vallikraavi. Et kaitsevallist läbi pääseda, rajati torni kõrvale muldkehasse hilisema Pärnu maantee kohal vallivärav.
Oma põhiplaanilt oli uus suurtükitorn väga sarnane Paksu Margareetaga, aga mahult natuke väiksem. Poolümar kolme korrusega võimas torn rohkete suurtükiavadega. Lameda katusega kaetud torni diameeter oli 20,4 meetrit ja kõrgus 18 meetrit.
Kust torn sellise põneva nime sai? Algselt kasutati nimevarianti Luerborch, mis aga õige pea Lurenburgiks muutus. Seda nime on seostatud keskajal Karja tänavas kinnisvara omanud linnakodanik Lueriga, aga ka alamsaksakeelse sõnaga luren. Õige, just sellest sõnast on tulnud eesti keelde sõna luurama.
Lurenburgi torn sai Tallinna linna kaitsta vaid napid kaks sajandit. Vana torn lammutati 1767. aastal bastionisüsteemide laiendustööde käigus. Selle asemele kerkis suur poolbastion. Uue asukoha sai ka vallivärav. See linnast välja viinud tee kattub suures ulatuses tänase Georg Otsa tänavaga.
Vähem kui sajand hiljem kustutati aga Tallinn lõplikult kindluslinnade nimekirjast ning vanu müüre, valle ja väravaid asuti hoogsalt lammutama. Nii kerkis tasandatud vallikraavi ja muldkindlustuste kohale 1893. aastal ehitatud ringkonnakohtu uus hoone osaliselt Lurenburgi vundamendile. See baltisakslase Bernhardti poolt projekteeritud maja on üks väljapaistvamaid neorenessanss-hooneid väljaspool vanalinna. Pärast purustusi 1944. aasta märtsipommitamises ehitati kohtumajale lisakorrus.
Juba enne kohtumaja oli aga Karjavärava esisel tühermaal, endisel muldkindlustusel saanud esimese uue hoonena valmis 1883. aastal uksed avanud reaalkool.
Karjavärava suurt kompleksi uuendati veel 1776. aastal, misjärel nimetati see ümber Mihkli väravaks. Ju oli põhjus selles, et raad oli keelanud loomade läbi linna karjamaale ajamise. Uhket väravasüsteemi asuti lammutama 1820. aastatel, mil tõmmati maha 31-meetri kõrgune võimas keskaegne peaväravatorn ja eesväravad. Vallivärav pidas kauem vastu ja lammutati 1849. aastal, et teha ruumi tihenevale liiklusele. Kuni 1886. aastani tegutses edasi Karjavärava kõrval praeguse Savoy hotelli kohal asunud vana vesiveski, mis sai vett vallikraavist linnamüüri, hiljem bastionivööndi ääres.
Karjavärava eesväravate kohale ehitati 1900. aastal Tallinna klubi esinduslik hoone. Tegemist oli privaatse härrasmeestesalongiga. Nõukogude ajal tegutses selles majas pikalt postkontor, viimase paarikümne aasta jooksul on seal endale kodu leidnud mitmed pangad.
Peavärava kohal seisab täna Tauno Kangro Korstnapühkija skulptuur. Vana vesiveski ees asunud linnavahtkonna maja jäi aga täpselt sajandi eest ehitatud Soome arhitekti Eliel Saarineni projekteeritud uhke viiekorruselise hoone alla. Saksa teatri, tänase draamateatri maja selle ees üle Pärnu maantee oli saanud valmis juba 1910. aastal. Enne teatrihoone ehitus asus samal kinnistul aga üks Tallinna esimesi kinosid.
Järgmine kord räägime Tallinna Kesklinnas laiuva Veerenni asumi ajaloost.
