Meie riigi rajaja, meie riigi loovutaja? Rida fakte president Pätsist

Ta oli mees, kes rajas Eesti Vabariigi. Ta oli mees, kes kehtestas vaikiva ajastu. Ta oli mees, kes oli sunnitud Eesti riigi käest andma. Ta oli ka mees, kelle vaimne pärand võimaldas seda riiki taastada. Konstantin Päts on sümbol, vastuoluline isik Eesti ajaloos, aga kahtlematult on ka hullemaid valitsejaid siin mail nähtud.

Kuna täna esitletakse haruldasi kroonikakaadreid president Konstantin Pätsist 1940. aastal (loe siit), on aeg korraks ka tema isikut tutvustada.

Perekond Päts

Perekonnanimi Päts olevat tulnud leivapätsidest, mida nende möldrist esivanem olevat helde olnud puudustkannatavatele jagama, jutustas legendi Konstantin Pätsist 1940. aastal raamatu kirjutanud Eduard Laaman. Selle raamatu tiraaž küll põletati nõukogude võimu tuleriitadel, Laaman ise suutis teose hiljem Rootsis uuesti välja anda.

Pärit on nad küll nähtavasti Pätsi-nimelisest talust Holstres. Konstantin Pätsi vaarisa, kui osav kütt, olevat saanud Napoleoni sõdade ajal hea sõjateenistuse eest vabastuskirja ja veski Holstre kroonumõisas. Nähtavasti on pere astunud ka 19. sajandi keskel õigeusku. Vanaisa oli olnud ümbruskonna otsituim ehitusmeister ja isa Jakob ehitas koguni mitmeid ümbruskonna kirikuid ja mõisahooneid. Ema, Olga oli vara orvuks jäänud poolvenelanna.

Holstrest kolisid nad Tahkuranna kroonumõisa, kus pere hakkas pidama talu, hiljem aga juba Pärnusse. Kuuest lapsest oli Konstantin vanuselt teine. Vanim vend Nikolai oli hiljem tuntud õigeusu kirikutegelane, kolmas laps Paul suri noorena, neljas, Voldemar oli hiljem kunsttööstuskooli juhataja ja muide ka tuntud filmitegija, viies, Peeter oli ametilt maamõõtja ja kuues, õde Marianne sai hiljem tuntuks riiginõukogu esimehe Mihkel Punga abikaasana.

Revolutsionäär Päts

1894-98 õppis Konstantin Päts Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, soovis ka astuda Eesti Üliõpilaste Seltsi, aga õigeusklikuna jäi see uks talle suletuks. Ülikooli lõpetamise järel ta siiski teadustööle ei jäänud.

Pihkvas jalaväerügemendis teenimise järel sai ta erru lipniku auastmega. Seejärel leidis tööd vandeadvokaat Jaan Poska abina Tallinnas. 1901. aastal sai temast aga Tallinnas ilmuma hakanud radikaalse päevalehe Teataja vastutav toimetaja. Teatajaga olid seotud ka näiteks Eduard Vilde, Hans Pöögelmann ja seda trükkis Mihkel Martna, kõik hilisemad sotsiaaldemokraadid.

Just Teataja toimetus oli see jõud, mis aitas 1904. aastal eestlastel lõpuks linnavõim Tallinnas sakslastelt üle võtta. Kui närvivapustuse saanud linnapea Hiatsintov 1905. aasta oktoobris puhkusele läks, oli Päts sisuliselt ka Tallinna linnapea kt.

1905. aasta lõpus on Pätsi võimalik veel pidada pigem sakslastele vastanduva poliitika radikaalsema poole esindajaks, kuni Teataja tsaarivõimu käsul suleti ja Päts ise pidi minema karistussalkade eest maapakku.

Poliitvang Päts

Juba 1905. aasta lõpus, kui vasakpoolsed hakkasid mõisaid põletama, läks pragmaatilise hoiakuga Päts nähtavasti nendest lahku, karistussalkade saabudes aga põgenes üle Pärnu ja Grodno Poolasse, sealt maapakku Šveitsi ja 1906-1909 oli lõpuks põgenikuna Soomes, kus sai taastada sidemed Peterburi eestlastega. Karistussalkade nimekirjas oli Päts kui "salajase revolutsioonikomitee liige" ja tabamisel oleks teda oodanud mahalaskmine.

Šveitsi koondus esialgu terve hulk Eesti aktiivse elu tegelasi, hilisemad lahkarvamused vaieldi nähtavasti seal olles veelgi teravamaks. Päts nihkus selgelt paremale, Martnast sai aga siinse sotsiaaldemokraatia grand old man. Jaan Poska abiga sai 1909. aastal lõpuks selgeks, et tagaselja tehtud surmaotsused enam ei kehti ja Päts tuli tagasi Eestisse. Kohus mõistis ta aastaks vangi, mille ta istus 1910-1911 Peterburi Krestõ vangimajas. Sel ajal, kui ta vangis istus, suri aga ta Šveitsi jäänud abikaasa Vilhelmine. Uuesti Päts ei abiellunud.

Teist korda pandi Päts vangi teatavasti 1917. aasta lõpus, kui enamlased olid võimu haaranud ja Päts keeldus nende käske täitmast. See vangistus kestis küll vaid kuu. Seejärel oli Päts sisuliselt pool aastat põranda all.

Pikem vangistus tuli 1918, kui Saksa okupatsiooni Eestis algas ja Päts siin veel põrandaalust valitsust juhtis, mis laiali aeti. 11. juuni kuni 17. november 1918 istus ta vangilaagrites Kuramaal, Minski ja lõpuks Grodno kubermangus. Ka Eesti Vabariiki tuli asuda tegelikult üles ehitama esialgu ilma Pätsita, Poska juhtimisel. Pätsi korter Tallinnas Sakala tänaval varastati sel ajal aga tühjaks, vargaid vist ei leitudki.

Ja neljandat korda pidi Päts vangistamist taluma 30. juulil 1940, pärast okupatsiooni algust. Teda solgutati aastaid vanglate vahet, kuigi ta jäi esialgu siiski ellu, 1952. aastal mõisteti tagatipuks sundravile. 1954. aastal toodi ta ka ajutiselt Jämejala haiglasse Viljandimaal, kuid rahva suur tähelepanu põhjustas Pätsi uue küüditamise Kalinini oblastisse, kus ta 1956. aasta 18. jaanuaril suri.

Eesti riigi looja Päts

1911-1916 oli Päts jälle Tallinnas ajalehe Tallinna Teataja toimetaja. Seejärel, mobiliseerituna Tallinnas kindluse staabis tööl. 1917. aasta kevadel sai Pätsist Tallinna miilitsaülem, suvel eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimees, siis juba ajutise maanõukogu liige ja ajutise maavalitsuse esimees, sisuliselt juhtides autonoomseks kuulutatud Eestimaa valitsemist.

Oli enam kui loomulik, et veebruaris 1918, kui enamlased Saksa armee eest põgenedes Eesti maha jätsid, oli Päts koos Jüri Vilmsi ja Konstantin Konikuga Eestimaa Päästmise Komitee liige ja isik, kes kuulutas Eesti Vabariigi välja Tallinnas 24. veebruaril 1918. Temast sai ka ajutise valitsuse peaminister, kuigi võim langes koheselt sakslaste kätte ja nagu märgitud, Päts pandi vangi.

Kuid ajutise valitsuse peaministrina tõi Päts siiski Eesti välja kõige sügavamast kriisist, 1918-1919 suudeti Vabadussõjaga oma riik püsima jätta ja ka stabiliseerida. Kogu riigiaparaat ehitati nullist üles, majandus suudeti kuidagimoodi toimima saada, sõjas saavutati aga täielik läbimurre juba veebruaris 1919. Ilma Pätsita poleks ka olnud Eesti riiki, mida 1991. aastal taastada.

Tema selja taga oli paraku partei Maaliit, mida süüdistati 1918. aasta koostöös sakslastega (kuigi Päts oli ise sakslaste käes vangis) ja 1919. aasta aprillis kokku astunud Asutavas Kogus sellel parteil enam kindlat jalgealust ei olnud. Päts kaotas võimu tööerakondlaste, sotsiaaldemokraatide ja rahvaerakondlaste koalitsioonile.

Põllumeeste Kogu eesotsas tuli Päts küll riigivanema ametisse tagasi 1921-1922, 1923-1924, 1931-1932, 1932-1933 ja uuesti 1933. aasta oktoobrist. Riigikogu esimees oli ta 1922-1923.

Majandusmees või pankrotimeister Päts

Vahepeal oli aga periood, mil ta sisuliselt lahkus suurest poliitikast. 1919 oli ta Harju Panga asutajaid ja vahepeal ka esimees. 1920–21 ja 1924–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees, hiljem sai temast ka Kaubandus-Tööstuskoja ja 1924. aastal Eesti-Vene Kaubandusekoja asutaja, mõistagi esimees.

Harju Panga pankroti järel (1925) taotles ta panga likvideerimiskomisjonilt kahjude hüvitamist 700 000 marga suuruses, kirjutab Vikipeedia. Seejärel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Kuid pankroti hetkel polnud ta siiski panga juht. Pank läks põhja, sest lihunike ühisuse esimees Heinrich Habicht on kolme katteta tšekiga pangast välja võtnud 2 280 000 marka.

Magnus Ilmjärv on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Jaak Valge uurimus kinnitab aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis võimaldaks pidada Pätsi Venemaa mõjuagendiks.

Aga eks see on ka tõlgendamise küsimus.

Diktaator Päts

1929. alanud üleilmne majanduskriis lõi ka Eesti poliitika segamini, kui riigi liigdemokraatlikku põhiseadust järjest muuta üritati, rahvahääletusel läks läbi hoopis vabadussõjalaste põhiseaduse kava, nemad aga vastandusid avalikult kogu senisele võimueliidile.

Pätsist sai 1933. aastal uuesti üleminekuvalitsuse juht. Valmistuda tuli nii uue parlamendi kui ka uue riigivanema otsevalimisteks. Kohalikel valimistel saatis vapse linnades suur edu.

Päts küll esitati ka riigivanema kandidaadiks, aga paistis üsna selge olevat, et vapside kandidaat Andres Larka võib valimistel peale jääda. Ja nii lasi Päts 12. märtsil 1934 põhiseaduse jõustamise seisata, nimekamad vapsid esialgu vahistada, sügisel saatis ta lõplikult puhkusele ka riigikogu ja nii võis Päts riigivanema ülesannetes, hiljem riigihoidjana sisuliselt diktaatorina riiki juhtida.

Muide, kuigi ta saatis parteid laiali, olid enamik neist, eriti sotsid, sel ajal vapse tõrjudes aktiivselt Pätsi selja taga. Demokraatia kadumist küll kritiseeris hiljem nelja endise riigivanema ühisavaldus, sots August Rei nende hulka ei kuulunud.

1935. aasta lõpus lasi Päts uuesti vapside juhid (vastu)riigipöördeplaani eest vangi panna. 1936. aastal lasi ta valida Rahvuskogu, mis kirjutas riigile uue presidendikeskse põhiseaduse ja aprillis 1938 lasi Päts end parlamendi mõlema koja ja omavalitsuse esindajate poolt presidendiks valida. Riigivolikogus konkureeris temaga vaid Jaan Tõnisson.

Demokraatlikeks saab neid valimisi vaid suurte mööndustega pidada. Vabad need valimised ei olnud. William Tomingas on kirjutanud paksu raamatu vaikiva ajastu kohta Eestis, kuigi Tomingast ei saa just erapooletuks autoriks pidada. Termin "vaikiv ajastu" aga jäi püsima.

Hääletu alistumine

Sihikindlat poliitikat Eesti iseseisvuse loovutamiseks Pätsi poolt pole tõestada suudetud, kaubandussidemete arendamine idanaabriga selleks küll veel tõendeid ei anna.

Kuid vaikiv ajastu tähendas paraku ka poliitikat, kus idasuhete nimel ohverdati sõnavabadus, kui 1938. aastal pandi kinni stalinismi paljastanud ajaleht Vaba Maa.

1939. aasta sügisel, kui Hitleri heakskiidul hakkas Stalin Eestile ultimaatumeid esitama, ei olnud Eesti uueks sõjaks valmis ja edasi sai vaid alistuda üha uutele ultimaatumitele. Armee ikka veel kääris vapsidejärgse suurpuhastuse tõttu, kuigi enamik vapse ja kommuniste lastigi 1938. aastal amnestiaga vanglaist vabadusse. Päts nähtavasti isegi ei teadnud, kellele võimalikus sõjas toetuda. Diktatuur oli teinud riigist majanduslikult stabiilse, aga sisemiselt nõrga, tahtejõuetu ühiskonna.

1940. aastal polnud ajakirjandusel võimalik punavägede agressiooni isegi kritiseerida, tsensuur oli nii kõva. Isegi kuulujuttude levitamisi karistas esialgu Eesti riik, mitte baasidesse marssinud punaarmee. Pätsist sai üleöö otsustusvõimetu marionett, kes 1940. aasta juunis-juulis allkirjastas kõiki dokumente, mis talle okupatsioonivõimu poolt ette pandi, seejärel polnud aga enam Pätsi järgi vajadust ja ta võeti juulis 1940 ka "Eesti NSV presidendi" kohalt maha.

Pätsi pärand

Selle aja kohta, mis ta nõukogude vangilaagrites veetis ja kuidas teda tegelikult koheldi, võib vaid oletusi teha. Päts oli ühiskonnast isoleeritud, aastaid hiljem tuli küll päevavalgele kolm ilmselt 1954. aastal kirjutatud kirja, mis ta väidetavalt vangilaagris oli kirjutanud ja mida võinuks pidada ta poliitiliseks testamendiks, kui vaid suudetaks tõestada, et ta tõesti need kirjutas.

Pätsi kirjadest kaks olid mõeldud ÜRO peasekretärile ja kaasmaalastele. Kolmas ja kõige pikem kirjeldas 80-aastase Pätsi vanglatingimusi ja tema kallal toime pandud ülekohut. Kirjad jõudsid 1977. aastal Eesti diplomaadi Ernst Jaaksoni kätte USA-s.

Nõukogude propaganda oli harjunud juba enne ta kukutamist Pätsi kirjeldama "fašistliku Eesti" sümbolina, nõukogude võimu ajal tehti Pätsist sisevaenlase tuntuim kehastus, kellest positiivseid asju kirjutada polnud soovitav. Toonane propaganda on ka tänaseni oma jälgi jätnud.

Samas, kui uus põlvkond peale kasvas, oli Päts siiski ka siinse põrandaaluse aktivismi eeskuju, kuna tema isik sümboliseeris kaotatud iseseisvat Eestit, mida terved põlvkonnad taga igatsesid.

Uus aktiivne vaenamine tema suhtes on alanud Tomingase raamatu ilmumise järel, peamiselt selle eest, et Päts tõrjus oma riigipöördega vapse. Osa süüdistustest tugineb ka rohkem kuulujuttudele kui dokumentidele. 1940. aastal tal enam erilisi valikuid ei olnud. Põgenemast Päts nähtavasti keeldus, aga vastuhakku okupatsioonile tema tegevus ka ei esindanud.

Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK (KGB) töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Peagi sõitis pojapoeg Matti Päts koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles presidendi säilmed ning need maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 Tallinna Metsakalmistule.