Ülevaade: kirjanikud eelmise sajandi Eesti parteipoliitikas ehk Tammsaare ei olnud ju sots
Anton Hansen Tammsaare oli 1905. aastal tuliste sündmuste keerises ajakirjanikuna Teataja ja selle järglaste toimetustes, igatahes hoidis elu lõpuni parteipoliitikast eemale. Oli pigem juhus, et nõukogude võim jättis alles ta rahvakirjaniku staatuse, et 1988. aastal sai tema monument Tallinnas vabadusvõitluse sümboliks ja et 2014. aastal tahab üks partei teda kangesti omale haarata ja veel “sünnist peale sotsiaaldemokraadina”.
Kui võtta piiriks aasta 1905, siis võis ju kogu Eestit vasakpoolseks nimetada. Anton Hansen (Tammsaare), Eduard Hubel (Mait Metsanurk) ja Hans Pöögelmann töötasid radikaalses ajalehes Teataja, mille peatoimetaja oli Konstantin Päts, ka Jaan Tõnissoni Postimees Tartus vastandus päris selgelt baltisakslastele ja Vene riigi vägivallale. Lahkheli ilmnes suhtumises vägivalda, mida põrandaalused sotsiaaldemokraadid ise valla päästsid. Ja sellest hetkest peale on küll näha, et Tammsaare hoidis poliitikast nii kaugele kui võimalik. Sots ta ei olnud ja seda nähtavasti põhimõtteliselt.
Murranguaastal 1917-1918 olid eriti pildis kirjanikest ja luuletajaist esseerid Hugo Raudsepp, Gustav Suits, sots Eduard Vilde, rahvaerakondlane Karl-Eduard Sööt ja enamlane Hans Pöögelmann, küll enamikus vaid selleks, et kohe olude rahunedes poliitikast eemale tõmbuda. Enamlaste ninamees Jaan Anvelt polnud kunagi põhirõhuga kirjanik, kuigi pseudonüüm Eessaare Aadu ongi temaga kaasa käinud.
Demokraatliku Bloki ridades näeme 1917. aastal ajakirjanikke eesotsas Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsiga. Kirjanik Karl-Eduard Sööt oli Tõnissoni parteisid Tartus asutamas nii 1905. kui ka 1917.aastal, Tartu linnas oli ta rahvaerakondlasena tegev 1920. aastate alguseni. Eesti Demokraatliku Erakonna rajajaks 1917 oli tema kõrval ka ärkamisaja tegelane, kirjanduskriitik Anton Jürgenstein, kes oli rahvaerakondlasena ka I ja II riigikogus. Kirjanik Jaan Lattik oli aga aastaid poliitik Kristliku Rahvaerakonna ridades.
Tööerakonnas näeme ajakirjanikke, eesotsas Jüri Vilmsi, Aleksander Veileri ja Eduard Laamaniga, aga siin tuntud kirjanikke just ei näe. Eduard Hubel (Mait Metsanurk) oli küll ajakirjanikuna sündmuste keerises ka 1917. aastal, kandideeris ka Tallinna linnavolikokku tööerakondlastega koos, 1919 aga Asutavasse Kokku Eesti Rahvaerakonna ridades, kuid loobus poliitikast praktiliselt kohe.
Tallinna valimistel tulid paremal tiival Kodanlise Koonduse ja majandusrühma nimekirjades 1920. aastate lõpus poliitikasse veel ajutiselt August Kitzberg ja Ernst Peterson (Särgava). Pigem parteitute kandidaatidena.
Friedebert Mihkelson (Tuglas) sai teatavasti vitsad kätte juba 1905. aastal, kui ta kihutustöö eest vangi pandi ja vaid logistilise segaduse tõttu üldse ellu jäi. Noor-Eesti liikmed olid küll radikaalselt meelestatud, aga see ei anna neid võrdsustada sotsiaaldemokraatiaga. Gustav Suits leidis edasi tee esseeridesse, Aino Kallas oli aga 1905. aastal hoopis rajamas Tõnissoni-parteid Eesti Rahvameelne Eduerakond.
Kui rääkida põrandaalusest sotsiaaldemokraatiast, siis sellest klassipõhisest konspiratsioonist jäid kirjanikud enamikus eemale, Mihhail Kalinini rühmitusega on küll seostatud Juhan Lilienbachi ja Gottlieb Asti rühmitusega oli kahtlematult seotud tema kirjanikust vend Karl Ast (Rumor). Kirjanik Marta Lepp-Utuste sai aga 1905. aastal Tallinnas Uue Turu veresaunas haavata, oli sotside partei asutajaid 1917. aastal, et hiljem poliitikast lahkuda ja panna alus hoopis taarausuliste liikumisele.
Eduard Vilde poliitiline kuuluvus on tõesti selge: 1917. aastal valiti ta sotsina Tallinna linnavolikokku, sotside (vähemlaste) parteid esindas ta kõigil kolmel asutava kogu valimisel, ja vahepeal poliitikast lahkununa oli ta uuesti pildis 1933. aastal vapsidevastaseid lendlehti koostamas, vahetult enne surma.
Gustav Suits tuli poliitikasse 1917. ja 1918. aastal eestikeelsete esseeride ühe tiiva liidrina, samas kui teist tiiba juhtis pea sama tuntud näitekirjanik Hugo Raudsepp. Suits taandus poliitikast 1919. aastal, Maapäeva ja Asutava Kogu juhatuseski istunud Raudsepp aga 1920. aastal, kaugelt enne seda, kui esseerid 1925. aastal sotsidega ühinesid. Ja on päris kindel, et surres nad enam samu vaateid ei esindanud. Esseeride seas olid ka luuletajaist-kirjanikest Johannes Semper ja Jaan Kärner, publitsistidest Hans Kruus.
Järeldus: Kuigi enne ja pärast 1905. aastat olid paljud kirjamehed radikaaselt meelestatud, osa neist käis ka korraks suurest poliitikast läbi, tõmbusid nad peaaegu kõik esimesel võimalusel sealt tagasi. Sotsiaaldemokraatial oleks küll võimalik rääkida Karl Astist, Marta Lepast ja Eduard Vildest oma rajajatena, aga Tuglase ja Tammsaare tõmbamine nende partei kampaaniasse on sama imelik, kui seostada Jüri Vilmsi isikut keskerakondlike mahhinatsioonidega.
1990. aastate poliitikas näeme kirjanikke ja luuletajaid taas: Ülemnõukogus Jaak Jõerüüt ja Teet Kallas liberaalidena, Lehte Sööt Naisteühenduse esindajana, Eesti Komitees Lennart Meri Muinsuskaitse seltsi, Arvo Valton sõltumatu, Paul-Eerik Rummo liberaalide, Tiit Merenäkk maa-keskerakonna, Hando Runnel sõltumatu esindajana. Tõlkijana oli Eesti Komitees ka orientalist Linnart Mäll (ERSP). Kui vaid esimesi nimetada. Ja ka nemad jäid enamikus seejärel liiga räpaseks muutunud poliitikast eemale.
