Kommentaar: Kes ikkagi Eesti maha müüs - Roosevelt, Päts või Hitler?
Eesti jaoks oli esimene vaatus see, kui 18.-19. oktoobril 1939 sisenes baasidelepingu alusel Eestisse 14 037 punaarmeelast, 283 tanki, 54 soomusautot ja 2040 muud autot, mis paigutati Saare- ja Hiiumaale ning Haapsalu ja Paldiski ümbrusesse. Teise vaatusena, 17. juunil 1940 viis Punaarmee läbi juba terve Eesti okupeerimise.
Eesti riikliku iseseisvuse likvideerimist suunas isiklikult Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei juht Jossif Stalin, kohapeal teostas seda ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige Andrei Ždanov. Vägede liikumist Eestisse suunas aga Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekindral Kirill Meretskov. Igasugused eestlastest "revolutsionäärid" olid vaid marionettideks nende käes.
Kõik nõukogudeaegse propaganda legendid kuidas see olevat olnud vajalik samm sõja tõttu, kuidas Eesti "töörahvas" justkui olevat 1940. aastal ise revolutsiooni korraldanud ja vabatahtlikult NSV Liitu astunud, olid algusest peale valed, sest täna teame me täpselt, et lõplik otsus Teist maailmasõda alustada sündis samal hetkel, kui stalinlik NSV Liit ja hitlerlik Saksamaa jagasid Molotov-Ribbentropi paktiga Eesti, Läti, Soome, Leedu, Poola ja Moldova suure sõja alustamiseks ära.
Pätsi allkirja selle pakti all ei ole, Roosevelti ega Churchilli omi ammugi mitte. Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop esindasid konkreetselt just Stalinit ja Hitlerit.
Nõukogude Venemaa ja NSV Liit, kuigi tunnustades Eesti iseseisvust "igaveseks" 1920. aasta Tartu rahuga, polnud tegelikult kordagi loobunud Eesti tagasivallutamise kavadest, mida kinnitas Kominterni vahendusel üritatud vägivaldse võimuhaaramise katse Eestis 1924. aasta 1. detsembril ja pidev terroristlik õõnestustegevus Eestis 1930. aastateni välja.
1939. aastal andis Hitler Moskvale vaid võimaluse pikaaegset plaani teostama hakata. See, kas Eestis oli demokraatia või Pätsi diktatuur, neid otsuseid ei mõjutanud. Lääneriikide arvamust aga sel hetkel just sihilikult eirati.
Ometi on Eesti avalikus ruumis viimasel ajal järjest vihasemaid avaldusi kuulda seoses Jalta tippkohtumisega (1945. aastast), kus kõiges Eestile osaks saanus tahetakse süüd panna eranditult lääneliitlastele ja riigisisese masohhistliku enesepeksuga, kuidas Eesti omad liidrid ei hakanud sõjaliselt vastu. Molotov-Ribbentropi pakti sõlmijate süü kipub selles debatis peaaegu et ununema, sest vaid Jalta ja Pätsi pärast raevutsev seltskond Eestis ju õigustab avalikult Hitleri ja/või Stalini tegevust.
Niisiis, kas Jaltas reedeti Eesti iseseisvus?
1945. aasta 4.-11. veebruarini kohtusid Krimmis Jaltas tõesti NSV Liidu liider Jossif Stalin, USA president Franklin Delano Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill. Sõda polnud veel võidetud, arutati aga edasist Euroopa käekäiku.
Eesti oli juba täielikult NSV Liidu kontrolli all, lääneriikidel polnud ka mingit huvi seda olukorda sõjaliselt muutma hakata. Väidetavalt oli kõne all mõju jagamine Ida-Euroopa üle, Roosevelti sõnadest olevat ka välja loetud, et Roosevelt justkui leppivat status quoga Baltikumis. Niimoodi tahtis seda tõlgendada Moskva, mitte kunagi aga Washington.
Eraldi teemana Balti riike Jaltas nähtavasti üldse ei arutatud, ameeriklased jäid pärast sõda siiski kindlalt mittetunnustamispoliitika juurde (mitte tunnustada sõjalisel teel toimunud riigipiiride muutmisi, sh ka Eesti okupeerimist), lisaks rajati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomine 1945 just neli aastat varasemale Churchilli-Roosevelti Atlandi Hartale, millele tuginedes oli Eestil 1991. aastal võimalik oma iseseisvus täielikult rahvusvahelisele õigusele tuginedes taastada.
Jalta ei põhjustanud Eesti okupeerimist (mis oli juba ammu enne seda toimunud). Jalta hoidis küll ehk ära kohe kolmanda maailmasõja puhkemise, aga viis siiski külma sõjani 1948. aastaks. Ainus võimalus Balti riikide taastamiseks enne 1991. aastat oleks eeldanud uut maailmasõda, ajal, mil eelminegi polnud veel lõppenud. Selles siis seisnes Roosevelti ja Churchilli peamine süü?
Fakt on küll, et Jaltas oleks olnud loogiline nõuda ka Balti riikide taastamist, lääs polnud aga sel hetkel tõesti huvitatud Stalini ärritamisest. Oleks ka imelik, kui oleks olnud. "Malet" mängiti sel ajal palju suuremate viguritega, etturid olid ammu laualt kadunud.
Kas tõesti Päts müüs maha Eesti riigi?
Ajal, mil riigivanem Konstantin Päts 1934. aasta märtsis sisuliselt likvideeris demokraatia Eestis, oli samasuguste autoritaarsete, kohati ka despootlike valitsuste loomine Euroopas moes, saades eeskujusid kas siis Stalini või Hitleri juhitud valitsustest. Teatavasti toetasid teda selles kas vargsi või avalikult peaaegu kõik poliitilised jõud Eestis peale vapside. Me teame, et enamik teisi diktatuure olid ülimalt verejanulised, meie arutame vaid seda, kas Artur Sirk kukkus ise hotelliaknast alla või teda lükati. Ja mis oli Pätsi diktatuur võrreldes nendega, mis talle järgnesid? Pätsi timukaks nimetada on ikka lauslollus.
Ajal, mil 1939. aasta septembris maailmasõda puhkes, oli aga Eesti juhtidel valida kolme tee vahel:
- Loota, et kõik läheb mööda (nagu Rootsil, paraku teame, et seda valikut meile ei jäetud).
- Üritada sõjaliselt vastu hakata (Poola sõjaline vastuhakk kahele suurriigile likvideeriti 1939. aastal ühe kuuga, Soome pidas 1939-1940 Punaarmeele vastu pool aastat, isegi Prantsusmaa alistamiseks kulus Saksa väel 1940. aastal ka tegelikult vaid kuu). Balti riigid olid küll palju paremini relvastatud kui praegu, aga oli niigi selge, et vastuhakk kaua ei kesta.
- Alistuda, lootuses, et ka okupatsiooni all on võimalik ellu jääda. Taani tuli Saksa okupatsioonist (1940-1945) niimoodi tõesti üsna tervelt välja, Balti riikidel aga polnud õnne, sest NSV Liit pidas ideoloogilist vägivalda tähtsamaks kui poliitilist kontrolli.
Pätsi varasemast majanduslikust tegevusest on üritatud kangesti välja lugeda NSV Liidu mõjuagendi rolli, paraku ei kannata suur osa sellest kriitikat. 1940. aasta juunis-juulis oli Päts aga pantvangi rollis, kus ta ei osanud muud teha, kui leppida toimuvaga. Mingisugusele riigi iseseisvuse loovutamise aktile ta küll alla ei kirjutanud, kuid liiga palju allkirju andis ta siiski. Ka nn Narva diktaadi põhjal kirjutatud protokoll, millele kirjutas alla kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner, ja mis tõi kaasa hääletu alistumise 1940. aasta juunis, ei õigustanud Eesti iseseisvuse likvideerimist.
Päts ja Laidoner polnud küll võimelised järgmisi samme ette nägema (okupatsiooni, eksiilvalitsuste ja juriidilise järjepidevuse ideed polnud selleks ajaks ka rahvusvahelises õiguses veel selgelt välja kujunenud), kuigi kõik teated varasematest aastatest NSV Liidus pidid neid juba ette hoiatama. Meil on aga kombeks just neid kahte kõiges süüdistada, inertsina nõukogude võimu ajast.
Päts ja Laidoner polnud võimelised muud tegema, kui ohverdada end ja oma riiki, aga kogu raevukampaania nende kui "reeturite" vastu täna üritab sisuliselt pesta puhtaks Hitleri ja Stalini kollektiivset vastutust. President Päts (tema isikus kogu Eesti) oli vaid etturiks kahe suure malemängus.
Tegelikult müüs Eesti maha siiski Hitler
Niisiis, NSV Liit oli valmistunud Eesti iseseisvuse likvideerimiseks juba sisuliselt sellest alates, kui Vabadussõda lõppes. 1939. aasta rahvusvaheline olukord andis Stalinile ka kauaoodatud võimaluse. Saksamaa füürer Adolf Hitler oli alustanud oma riigi vägivaldset laiendamist, okupeerides 1938 Austria ja likvideerides Tšehhoslovakkia. Itaalia invasioon Albaaniasse leidis aset juba aprillis 1939.
Hitler tahtis saada Stalini luba edasiseks maailmavallutuseks, Stalinil olid aga omad eesmärgid. Ja nii sündis Molotov-Ribbentropi pakt, millega Hitler müüs Stalinile sisuliselt maha Soome, Eesti, Läti ja pool Poolat. Hiljem muudeti tehingut veel nii, et Leedu iseseisvus müüdi maha sisuliselt värvilise metalli vagunitäite vastu, mida NSV Liit vennalikult natsi-Saksamaale toimetas.
Eriti veider on seejuures, et 1939. aasta augustikuist kokkulepet üritatakse õigustada mingisuguse väljamõeldud kokkuleppega 1939. aasta oktoobrist, millega NSV Liit justkui oleks lääneriikidega salalepingu sõlminud. Paraku seda nn "15. oktoobri kolmikpakti" ei ole võimalik tuvastada ühestki allikast peale vandenõuteoreetikute raamatute. Sellist lepingut lihtsalt ei ole olemas. Ammugi ei ajendanud ta kaks kuud varasemat salatehingut.
Püüd Hitleri käitumist õigustada kordab vaid juba nõukogudeagseid katseid NSV Liidu käitumist õigustada, tuginedes siin muide samade inimeste nõukogudeagsele kasvatusele.
