Päts ja Tõnisson - võrdleme, kumb neist rohkem Eesti riigi heaks ära tegi

Enamik meist on kuulnud nende kohta nõukogudeaegse propaganda väljamõeldisi. Konstantin Pätsi isikusse suhtumist on hiljem määranud ka kaks üsna vastuolulist autorit William Tomingas ja Magnus Ilmjärv. Jaan Tõnissoni kohta kipub avalikkuse mälu isegi tuhmuma. Kuid nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja.

Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai aga otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustutamatu jälje, mõlemat on kõvasti sõimatud ja maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid siiski meenutama mahukad koguteosed 1938. aastast.

Sünd ja perekond

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus, 22. (vana kalendri järgi 10.) detsembril 1868 ja ristiti Viljandi Pauluse luterlikus koguduses. Tema isa Jaan Tõnisson (1830-1876) oli talu peremees, kelle abikaasa Mari (Veimann) sünnitas talle ridamisi üheksa last, neist täisealiseks said vennad Mats, Johann, Jaan, Jüri ja Hans.

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril (kuigi Tahkuranna õigeusu koguduses on ta sünnipäevaks märgitud vana kalendri järgi 10., mis peaks uue kalendri järgi olema tegelikult 22. veebruar) 1874 Tahkuranna vallas Pätsi talus, mille ta ehitusmeistrist isa nähtavasti Tahkuranna kroonumõisa tükeldamisel oli saanud. Isa Jakob Päts oli õigeusklik, ja erinevad allikad nimetavad tema sünniaastaks erinevalt kas 1841, 1844 või 1848, suri ta aga 1909. Ema Olga (Tumanova) sünnitas oma mehele pojad Nikolai, Konstantin, Paul (suri viieaastasena), Voldemar, Peeter ja tütre Marianne. Tahkurannast koliti küll peagi Pärnu lähistele.

Kaks juristi Tartu ülikoolist

Jaan Tõnisson õppis Tusti külakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis, Viljandi elementaarkoolis, Viljandi kreiskoolis, lõpetas aga 1888 eksternina Tallinna kroonugümnaasiumi. Kihelkonnakoolis oli Tõnissonil sekeldusi, kuna ta oli Carl Robert Jakobsoni veendunud poolehoidja, ajalehe "Sakala kooli toomise eest pidi saksakeelse kooli katki jätma. 1889-1893 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas kandidaadi kraadiga. Ülikoolis üritas ta luua korporatsiooni Fraternitas Viliensis, kuid ei saanud luba, seejärel ühines Eesti Üliõpilaste Seltsiga ja oli kolm semestrit järjest ka EÜS-i esimees.

Konstantin Päts õppis Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel aga Riias vaimulikus seminaris, mis pidi olema venestamise tööriistaks, aga ometi aitas seal õppimine ka Nikolai ja Konstantin Pätsil oma eesti juuri tähtsustada. Nikolai valiski vaimuliku tee, Konstantin valmistus aga ühe aasta Pärnu gümnaasiumis küpsusesamiteks, 1894-1898 õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, ning ka tema lõpetas selle õigusteaduste kandidaadina. Ta soovis küll EÜS-i liikmeks saada, aga õigeusklikuna teda ei võetud vastu.

Mõlemast sai ajakirjanik

Juba 1893 kutsus Karl August Hermann Jaan Tõnissoni tööle ajalehte Postimees, sama aasta sügisel aga lahkus Tõnisson lehest, et aidata peasekretärina korraldada Tartus peetud IV üldlaulupidu. Erialast tööd leidis ta alles 1894-1896 Venemaal, Orjoli ringkonnakohtus kohtu-uurijana.

1896 sai Tõnisson aga koos kaaslastega (Villem Reiman, Oskar Kallas, Matthias Johann Eisen, Heinrich Koppel ja dr E. Linde) ajalehe Postimees omanikuks ja edaspidi oligi ajalehe peamine toimetaja ja väljaandja. 1898-1918 oli ta ka Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. 1902 sai temast Tartu linnavolikogu liige, 1903-1906 oli ka Vanemuise teatrimaja ehitustoimkonna juhataja. Esmalt (1893-1901) teravnes aga Postimehel tema tõttu konflikt ajalehega Olevik, mida toimetanud Ado Grenzstein süüdistas Tõnissoni Venemaa riigihuvidele vastu tegutsemises.

Päts läks ülikoolist vabatahtlikuna Pihkvasse 96. Omski jalaväepolku, lõpetades teenistuse aasta hiljem raservlipnikuna. Seejärel leidis ta ka erialast tööd, 1900. aastast alates Tallinnas vannutatud advokaadi Jaan Poska abilisena. Tallinnas liitus ta aga kohaliku eestlaste aktivismiga, kes 1901. aastal panid käima ajalehe Teataja. Pätsist sai selle toimetaja ja väljaandja, ühtlasi oli Päts ka peamisi eestvedajaid, kui eestlased 1904. aasta valimistel Tallinna linnavolikogus sakslastelt võimu võtsid. Linnapeaks tuli esialgu panna küll üks venelane, Pätsist sai aga linnanõunik ja 1905. aasta kevadel ka linnapea abi, sisuliselt juba linnapea kohusetäitja.

1905. aasta ja kaks leeri

Kui 1905. aasta pinged ühiskonnas avalikuks rahutustelaineks kasvasid, esindasid Päts ja Tõnisson risti vastandlikke ringkondi. Mõlemad küll nõudsid kodanikuõiguste kehtestamist, aga Päts oli sel ajal ikkagi selgelt nn radikaalide, Tõnisson pigem mõõdukamate jõudude liider.

Teataja toimetus koosnes päris radikaalsetest isikutest. Esiteks tuleb Pätsi ennast lugeda mõõdukaks radikaaliks, teiseks kasvas aga selle toimetusest välja sotsiaaldemokraatide seltskond, Eduard Vilde, Mihkel Martna, Otto Münther, Hans Pöögelmann, jt. Kuna Päts oli 1905. aastal tegev juba linnajuhtimisega, pääses vasakpoolne hoiak aga lehes avalikult mõjule. Sedasi läks leht ka avalikult tülli Tartus ilmuva Postimehega, kuna Tõnissonile tundusid Teataja ja eriti sotsiaaldemokraatliku ajalehe Uudised kirjutised olevat liiga radikaalsed ja klassiviha õhutavad.

Postimehe toimetuse kaudu, aga Vanemuise, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Eesti Käsitööliste Seltsi ja "Taara" nimel kutsus Jaan Tõnisson Tartusse Bürgermusse saali 27. novembriks 1905 kokku ülemaalise Eesti rahvaasemikkude kongressi, igast linnast neli esindajat (pooleks omanikke ja töölisi), igast vallast kaks esindajat (üks peremees ja üks maatamees) ja igast seltsist veel üks esindaja.

Päev enne seda oli samas Bürgermusse saalis tuhat inimest asutanud Eesti Rahvameelse Eduerakonna, demokraatliku parteina, mille esimeheks sai Tõnisson. Teataja toimetus propageeris avalikult sotsiaaldemokraatide üritusi, samas kui Pätsi isiklik erakondlik eelistus oli ebaselge.

27. novembril 1905 tuli kokku tegelikult esimene kogu Eestit ühendav rahvaesindus, paraku rahvaasemikkude kongressil läks kaks poolt vihaselt omavahel tülli, ning edasi jätkus üritus juba kahe erineva koosolekuga, mõõdukamate üritus Tõnissoni juhtimisel Bürgermusses, käremeelsemate üritus aga Jaan Teemanti juhtimisel ülikooli aulas. Tõnissoni jaoks oli see suur isiklik solvumine, koosoleku enamuse hääled saanud Teemant esindas aga sisuliselt just nn Pätsi-rühmitust Tallinna volikogus, kelle kõrval asusid koosolekut juhtima Teataja toimetuse sotsiaaldemokraadid. Pätsi vist Tartus kohal siiski ei olnud. Kuid Vene riigi seisukohast läksid mõlema leeri nõuded trüki- ja sõnavabaduse kehtestamiseks üle igasuguse piiri. Aulakoosolekul mindi küll juba otse riigivõimu aluste kallale.

Kohe pärast seda algas kruvide kinnikeeramine pihta, ühise Baltimaade kindralkuberneri võimu all. 11. detsembriks 1905 Tallinnas kokku kutsutud Eestimaa kubermangu rahvaasemike koosolek jäi sõjaseisukorra tõttu ära, samas kui provokaatorite õhutusel siirdus punaste mass maale mõisaid põletama. Teataja pandi 10. detsembril üldse kinni, Päts aga, kuuldes, et teda tahetakse vahistada, põgenes. Jaan Teemant, Konstantin ja Voldemar Päts sõitsid seega ühiselt viimaste venna Peeter Pätsi juurde Grodnosse, sealt aga lipsasid üle piiri ja jõudsid Šveitsi välja. Konstantin Päts oli samal ajal Eestis karistussalga otsusel tagaselja surma mõistetud.

Tõnissoni käsi käis esialgu veidi paremini. Bürgermusse nõuded viis ta isiklikult Peterburgi siseminister Durnovole, kuid jaanuaris 1906 saabus kindral Bezobrazovi karistussalk Tartusse, ka Tõnissoni kuulati tõsiselt üle. Aprillis-mais valiti aga Jaan Tõnisson Liivimaa nimel Venemaa Riigiduuma liikmeks. Paraku juba kaks kuud hiljem aeti Venemaa esimene parlament laiali ja selle vastu protestinud nn Viiburi üleskutsele allakirjutajaid, sh Tõnissoni karistati hiljem kolmekuulise vanglakaristusega, mille ta tegelikult kandis alles aastal 1908.

1909. aastal saabub siia vanglakaristust kandma ka Šveitsi põgenenud, ja 1907 sealt Soome tulnud Päts. Kuuldes, et olud on muutunud, ilmus ta ise Tallinnasse kohtu-uurija ette, ning talle mõisteti üks aasta vangistust Krestõi vanglas, kus ta istus 1910-1911. Sel ajal paraku suri Pätsi Šveitsi ravile jäänud abikaasa Wilhelmine (Peedi). Pätsil oli oma abielust kaks poega, Leo ja Viktor.

Jaan Tõnisson abiellus oma naise Hildegard Lõhmusega juhtumisi samal, 1910. aastal. Tõnissonil oli kokku viis last: Ilmar, Heldur, Hilja, Lembit ja Lagle.

Kuna Tõnisson oli 1906-1917 ametlikult Postimehe toimetaja kohalt tagandatud, võis ta keskenduda sel perioodil pigem seltsitegevusele, lisaks rajas ta koos venna Jüriga Tartus suurema aiandusäri, 1915-1917 juhtis ta ka sõjaaegse abi jagamiseks loodud Põhja-Balti komiteed.

Päts aga võis juba 1911-1916 jätkata ajakirjanikutööd ajalehes Tallinna Teataja. 1916 pidi aga sineli selga tõmbama, kuigi sai sõja ajal väeteenistuse läbitud siiski Tallinna garnisonis 1916-1917.

1917 revolutsioon

Märtsis 1917 oli ühtäkki jälle revolutsioon lahti. Asuti looma tööliste ja soldatite nõukogusid, aga kui Tallinna Eesti seltsid nõudsid endale esindust nendes nõukogudes, saabus esimene konflikt. Igatahes oli Päts vahepeal ka vähemalt vormiliselt Tallinna miilitsa ülem (kuni nõukogud Aleksander Hellati asemele panid). Vastukaaluks lõid rahvuslikud ja kultuuriseltsid Tallinna Eesti Liidu, mille juhiks oli Otto Strandman, täitevkomitees ka Päts.

Tõnissoni mõju 1917. aastal vähenes. Esiteks osales ta märtsis Eesti autonoomia seaduse väljatöötamisel, aga kui tema toetas endiselt kahe kubermanguga Eestit (Eestimaa ja Põhja-Liivimaa), jäi peale nimelt Pätsi ettepanek need siiski üheks liita. Ja nii Eesti ka esimest korda üheks liideti.

Juunis 1917 oli Päts juhtivalt korraldamas Eesti sõjaväelaste kongressi ja sai ka rahvusväeosade loomisega otseselt tegelenud Sõjaväelaste ülemkomitee esimeheks. Tõnissonil polnud aga rahvusväeosadega otsest pistmist. Päts valiti maanõukogu liikmeks Järvamaa omavalitsuste poolt, Tõnisson aga Tartumaalt. 1. Eestimaa kongressil juulis 1917 olid kohal nii Päts kui Tõnisson, kuid seekord juhatas kongressi just Päts. Maanõukogus Tõnissonile juhtivaid ameteid ei jagunud, samas kui Pätsist sai oktoobris 1917 juba maavalitsuse esimees (ehk sisuliselt valitsusjuht).

Vahele jäi ka meeste erakondlik määratlemine. Tõnissonist sai Eesti Demokraatliku Erakonna esimees, partei tuli augustis Tartu linnavolikogu valimistel teiseks jõuks sotsialistide bloki järel. Tallinna volikokku valiti Päts aga valimisliidu "Korteriüürnikkude-seltsi “Üürniku”, Eesti Tööerakonna (rad.-sots.), Tallinna eesti sõjawäeliste nõukogu, Tallinna linnateenijate seltsi ja Eesti naisseltsi rühma ühine blokk" kolmanda numbrina Aleksander Tamme ja Jüri Vilmsi järel.

Ülevenemaalise Asutava kogu valimistel novembris 1917 olid Tõnisson ja Päts kaks esimest numbrit ühises Eesti Demokraatliku Bloki (Eesti Demokraatlik Erakond ja Eesti Maarahva Liit) nimekirjas ja said ka mõlemad valituks. Enamlased said küll neli kohta (Jaan Anvelt, Rudolf Vakmann, Hans Pöögelmann ja Ivan Rabtšinski), Eesti Tööerakond omakorda ka kaks kohta (Vilms ja Julius Seljamaa).

Paraku ajasid enamlased novembris 1917 maanõukogu jõuga laiali, tribunal, mida juhtis Viktor Kingissepp, mõistis detsembris Pätsi kuuks ajaks vangi. Tartus toimus aga omakorda meeleavaldus maanõukogu laialiajamise vastu, enamlased saatsid Kingissepa ka Tartusse arveid klaarima. Jaan Tõnisson vangistati, aga pisteti kuu aega hiljem vägisi Rootsi suundunud laevale. Seega enamlaste võimu lõpuni oli Päts sunnitud tegutsema põranda all, Tõnisson oli aga Eestist kaugel. Aga sel perioodil tegutsesid Tõnisson ja Päts selgelt ühises Eesti Demokraatlikus Blokis ja selle esinumber oli Tõnisson, mitte Päts. Autonoomianõuete pinnal kerkis aga üha selgemini esile otsus Eesti riik iseseisvaks kuulutada.

Eesti riik tulgu

Maanõukogu vanematekogu seadis 19. veebruaril 1918 kokku kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik) ja 24. veebruariks jõuti ka Eesti iseseisvuse välja kuulutamiseni mitmes kohas üle Eesti. Iseseisvusmanifesti kirjutas kokku küll Juhan Kukk. Tõnisson oli paraku välismaal, tegeles välisdelegatsiooni loomisega ja tõesti nõutas juba märtsis 1918 välja lääneliitlaste tunnustuse Eesti ajutisele valitsusele. "Valitsusjuht" Päts aga ei olnud võimeline leidma Saksa okupatsioonivõimus mõistjaid ja pisteti uuest vangi, juunist-novembrini 1918 loksutati teda Poola ja Leedu aladel olnud vangilaagrite vahet. Sel ajal suutiski oma riigi nimel tegutseda vaid välisdelegatsioon.

Kui Saksa võim Eestis 12. novembril 1918 murdus, oli Päts parajasti Poolas ja Tõnisson Rootsis, seega kriitilistel päevadel asus riigivõimu nullist üles ehitama välisminister Jaan Poska. Pätsi saabudes sai Ajutine Valitsus lõpuks ka püsivama koosseisu, kuhu Tõnisson kaasati portfellita ministrina välismaal, mida ta ise tõlgendas "väljasaatmisena".

Ajutine valitsus pidi novembris 1918 ehitama nullist üles nii valitsusaparaadi, kohtuvõimu, tulema toime näljahäda ja majanduskrahhiga, ka kohalikud omavalitsused tulid kõik vahepealse katkestuse järel uuesti tööle saada. Ja ennekõike, kiiresti tuli ehitada üles ka oma armee Johan Laidoneri juhtimisel, sest punakaartlased alustasid 28. novembril 1918 suurrünnakut Eestile. Laidoneri eestvedamisel suutis Eesti rahvavägi aga veebruariks 1919 ka punaväe Eestist välja tõrjuda. Seda kõike suutis Pätsi juhitav valitsus ja Laidoneri juhitud armee teha vähem kui poole aastaga.

Tõnisson kritiseeris teravalt Eesti Maarahva Liitu selle tegevuse eest Saksa okupatsiooni ajal, Pätsist sai aga 1919. aasta aprillis just Maarahva Liidu esinumber Asutava Kogu valimistel, Tõnissonist aga Eesti Rahvaerakonna liider. Tõnissoni nimekiri tuli valimistel suuruselt kolmandaks jõuks sotside ja tööerakondlaste järel, Päts sai rängalt lüüa. Ja ta vend Voldemar ühes abikaasa Johannaga esindas Asutavas Kogus olulisemalt mõjukamat Tööerakonda.

Mais 1919 seadis vasakpoolne enamus peaministriks Otto Strandmani, sama aasta novembris sai aga rahvaerakonna ja tööerakonna valitsuse etteotsa Jaan Tõnisson. Ja kui mitte arvestada Aadu Birki kahepäevast valitsust juulis 1920, oli Tõnisson Eesti valitsust juhtimas juba uue põhiseaduse kehtestamiseni ja Riigikogu valimisteni, oktoobrini 1920. Tema ajal sõlmiti Tartu rahu, valitsus pidi küll vahepeal lahkuma, sest sotsid lõpetasid koostöö "kodanliku võimuga", lõpuks aga kukkus Tõnissoni teine valitsus tüli pärast kõrgematele sõjaväelastele maa andmise üle.

Riigikogude kaks kanget

Esimeses riigikogus 1920 tõusid Laidoneri ja Pätsi juhitud Põllumeeste kogud suuruselt teiseks jõuks Strandmani juhitud Tööerakonna järel , samas kui Rahvaerakond (Birk ja Tõnisson) taandus viiendaks. Pätsist sai riigivanem (1921-1922, kuni Tööerakond valitsusest lahkus), Tõnisson pidi leppima lihtsaadiku ülesannetega.

Teises riigikogus olid Põllumeeste kogud juba suurim partei, Rahvaerakond püsis viiendana. Valitsust juhtis 1923-1924 jälle Päts, kuni Tööerakond ka seegi kord tema valitsusest välja marssis. Tõnissonist sai aga 1923-1925 riigikogu esimees. Pätsi aega jäi suurem haarang enamlaste ridades, kes pandi sadade kaupa vanglasse (nn 149 protsess polnud ju ainus, detsembris 1924 oli enamlaste putšikatse juba ette nähtud nurjuma, aga sel hetkel oli riigivanemaks hoopis Friedrich-Karl Akel). Pätsi mainet kahjustas aga 1925. aastal lahvatanud skandaal Harju Pangaga, mida Päts oli paraku juhtinud viimati aastal 1919.

Kolmandas riigikogus tõusid sotsid suurimaks jõuks, Põllumeeste kogud said napilt lüüa, Rahvaerakond säilitas viienda koha. 1927-1928 sai Tõnissonist lõpuks riigivanem, Pätsi kord oli aga sel ajal pigem sündmusi lihtsa riigikogu liikmena pealt vaadata. Tõnissoni valitsus langes, kui riigikogu ei toetanud tema Asunduskapitali seadust. Muide 1927-1934 oli Tõnisson ka Tallinna linnavolikogu liige, sest ta elaski peamiselt juba Tallinnas.

Neljandas riigikogus jõusuhted ka oluliselt ei muutunud, kuid siis tuli 1929. aastal peale üleilmne majanduskriis. Päts naasis riigivanemaks 1931-1932, Tõnisson oli seekord tema ja hiljem ka Jaan Teemanti valitsuses välisminister. Sellesse ajajärku jääb ka asunike ja põllumeeste liitumine ühiseks parteiks, teisalt aga ka tööerakondlaste, rahvaerakondlaste, kristlaste ja majandusrühma liitumine Rahvuslikuks Keskerakonnaks. Muutunud olukorras eelistas Päts ametist lahkuda.

Viiendas riigikogus sai juba Põllumeeste kogude, asunike ja väikemaapidajate koondis suurvõidu 42 kohaga. Rahvuslik Keskerakond tõusis suuruselt teiseks ja sotsid jäid kolmandaks jõuks. Tõnisson oli jälle Riigikogu esimees (1932-1933). Valitsust juhtis Päts 1932-1933 ja Tõnisson maist oktoobrini 1933. Pätsi valitsus langes eelarvetüli tõttu, Tõnisson aga lahkus siis, kui vabadussõjalaste ("vapside") põhiseaduse eelnõu rahvahääletusel heaks kiideti. Tõnisson oli küll pingutanud üle, sest kui vapsid tema rahvakoosolekul mürgli korraldasid, kehtestas valitsus meediale ajutise eeltsensuuri ja lehtedes hakkas ilmuma vaid lugusid kurgikasvatusest.

Vapside sulgemine

Tegemist oli ajaga, mil kihutuskoosolekutel just sõimu tagasi ei hoitud ja ka meedias ilmus ridamisi paskville mõlemalt poolelt, eeltsensuuri idee oli nurjunud katse ühiskonda vaigistada. Väljendid nagu "nuudi Jaan" Tõnissoni kohta siis ja kasvõi "Kadrioru kamarilja" Pätsi perekonna kohta hiljem levisid just selles vihases võitluses, mis läks maksma muide ka vapside vastu võideldes oma tervise rikkunud Eduard Vilde elu.

Uus põhiseadus tõi üleminekuajaks valitsema jälle Pätsi, esmalt riigivanemana, siis peaministrina riigivanema ülesannetes. Riigivanema valimistele hakati allkirju korjama, oli selge, et edukamad olid vapside esitatud Andres Larka ja vabadusristi kavaleride toetatud Johan Laidoner, samas kui Konstantin Päts ja sotside August Rei polnud nii edukad. Päts lasi 12. märtsil 1934 vahistada suurema hulga vapse ja sulgeda vabadussõjalaste liikumise. Selles olukorras, kus vapsid olid Tallinna volikogu valimistel saanud enamuse, oli selge, et ainus viis neid võimust eemal hoida, oli üldse vältida avalikke valimisi. Lõppenud volitustega Riigikogu saadeti 1934 puhkusele. Tõnissonini jõudis repressioon 1935. aastal, kui Postimees "sekvestri alla pandi" ehk sisuliselt tal käest võeti. Seejärel töötas Tõnisson Tartu ülikoolis vaid ühistegevuse professorina.

Juunis 1935 mõisteti enamik vapse tingimisi vangi, detsembris aga oli neil juba tõsisem plaan sõjaväelist riigipööret üritada, ajal kui Pätsi toetajate loodud Isamaaliit oma esimest kongressi pidas. Järgnes suurem haarang, 1936. aastal mõisteti arvukalt vapse (kohtu all oli 154 inimest) kuni 20 aastaks vangi (kus nad istusid 1938. aastani ja vabanesid suure amnestiaga ühes 12 aastat kauem istunud enamlastega). Ainus tegelikult vägivallale viitav sündmus jääb 1937. aastasse, kui Eesti vanglast põgenema pääsenud vaps Artur Sirk ebaselgetel asjaoludel Luksemburgis hotelli aknast surnuks kukkus. Aga vapsid olevat 1934. aastal kavandanud ka Pätsi tapmist.

Kuid diktatuur ei saanud lõputult kesta, riigil oli vaja toimivat põhiseadust. Seega hakati ette valmistama Rahvuskogu kokku kutsumist, saades selleks toetuse ka rahvahääletusel veebruaris 1936 (algatust toetas 629 000 hääletanust 474 000). Vahele jäi ka nelja endise riigivanema (Teemanti, Tõnissoni, Ants Piibu ja Juhan Kuke) memorandum Pätsile, milles nõuti õigusliku korra taastamist ja vabamaid valimisi. Detsembris 1936 valiti rahvuskogu 1. koja 80 liiget valimistel, kellest vaid 30-l oli üldse vastaskandidaate, 2. koda koostati aga otse delegeerimise teel. Tõnisson rahvuskogusse ei kuulunud, küll nähti seal Pätsi poega Viktorit.

Uus vabariik, 1938-1940

Rahvuskogu koostatud uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. Vormiliselt naasti parlamentarismi, ja riigivolikogu valimistel oli valijail siiski ka tegelikult võimalik Pätsi-meelse Põhiseaduse elluviimise rahvarinde (PERR) kandidaatidele vastu hääletada. PERR sai riigivolikogus 55 kohta 80-st. Opositsiooni esindasid keskerakondlastest Tõnisson ja Piip, ka mitu enamlast ja sotsi, asunikke ja üks endine vaps. PERR-i kuuluv Viktor Päts sai Pärnus oma ringkonnast 58,8 protsendi valijate toetuse. Hariduse- ja kultuuri inimesi esindas aga riiginõukogus Voldemar Päts.

Presidendikandidaate sai esitada kolmes erinevas kojas, samas kui vaid riigivolikogus üritati Pätsile üldse vastaskandidaati leida. PERR-i esimees August Jürima esitas kandidaadiks Konstantin Pätsi, eelmise riigikogu esimees Rudolf Penno aga Jaan Tõnissoni. Päts sai riigivolikogus 65, Tõnisson 14 häält. Riiginõukogus esitas Laidoner ainsaks kandidaadiks Pätsi, omavalitsuste esinduskogus Kaarel Leesment samuti ainult Pätsi. Seega oli esitatud vaid üks presidendikandidaat, ning Pätsi valimist presidendiks toetas 24. aprillil 1938 nende kolme koja ühisistungil 219 inimest (238 saadikust).

Pätsi toetuseks loodud parteist Isamaaliit ei olnud püsivat jõudu, enamik 1935. aastal laiali saadetud erakondadest toimis aga põranda all edasi. Sügisel 1939 sai aga Pätsi-leer juba Tallinna linnavolikogu valimistel sisuliselt lüüa. Kui sõda ja nõukogude okupatsioon poleks peale tulnud, oli Pätsi "diktatuur" juba niigi koost lagunemas.

1939. aasta septembris likvideerisid Hitleri-Saksamaa ja Stalini-NSVL ühise sõjaga Poola iseseisvuse. Molotov-Ribbentropi paktiga oli Hitler kinkinud Soome, Eesti ja Läti Stalini mõjusfääri, ja Eestile esitati Moskvast ultimaatum, kas lasta Punaarmee Eesti baasidesse, või leppida sõjaga. Soome valis sõja, kuid kaotas Talvesõjas viie kuuga, säilitades oma iseseisvuse ränkade territoriaalkaotuste hinnaga. Eesti ja Läti üritasid võita aega, et lasid võõrväed oma riiki. Sama tegi ultimaatumi peale ka Leedu, kui Hitler lisaleppega ka selle riigi Stalinile oli müünud. Igatahes osales Tõnisson riigivolikogus ka aktiivselt Eesti võimaluste arutelul, mis viis järelduseni, et sõjalise vastupanu võit oli välistatud. Süüdistada 1939. aastal toimunus vaid Pätsi, oleks selgelt liialdus.

Nõukogud võim likvideeris terved perekonnad

1940. aasta 17. juunil asus Punaarmee juba otseselt Eesti vabariiki likvideerima, Pätsi hoiti vormiliselt presidendi kohal 23. juulini, kuna varem teda lihtsalt ei lastud ametist lahkuda. Eesti NSV oli loodud juba 21. juulil. Päts vangistati 30. juulil ja edasine teadmine tema vangistuse ja tingimuste kohta on pigem katkendlik.

Igatahes väntsutati teda kinnipidamisasutuste vahet kuni surmani 1956. aastal, mingist "personaalpensionäri" elust sel ajal küll rääkida ei saa. Temaga koos küüditatud poeg Viktor hukkus 1952. aastal Butõrka vanglas, Viktori pojad Matti ja Henn pidid aga taluma elu lastekodudes Venemaal, Henn hukkuski seal. Konstantin Pätsi vanim poeg Leo pääses siiski 1940. aastal Eestist põgenema ja elas nähtavasti Rootsis 1988. aastani.

Pätsi vendadest Nikolai, kes oli 1935-1940 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinodi esimees, suri vangistamise järel Viljandis 29. novembril 1940. Filmimees Voldemar jõudis sõjakeerises Austria kaudu Rootsi ja hiljem Kanadasse, kus suri 1958. Peeter, kes oli 1935–1938 Riigiparkide Valitsuse direktor ja 1938–1940 Loodushoiu- ja Turismi-instituudi direktor, suri Tallinnas 1942. Õde Marianne Päts-Pung küüditati aga juunis 1941 ja suri asumisel 1947.

Jaan Tõnisson vangistati 11. detsembril 1940, kuid tema jäigi kadunuks nõukogude vanglatesüsteemis, võimalik, et ta hukati kas enne punaväe taandumist Tallinnast juulis-augustis 1941 või jäi kadunuks teel. Igatahes nõukogudeaegsed väited, nagu ta oleks surnud 1945. aastal, ei pea nähtavasti paika.

Jaan Tõnissoni vendadest Mats ja Johann olid surnud juba 1928, Jüri küüditati 1949. aastal koos perega, ning suri 1952 Omski oblastis, Hans aga pääses küüditamisest, tema edasist käekäiku pole teada. Jaan Tõnissoni poegadest Ilmar hukkus 1939. aasta oktoobris mõrvaohvrina oma naise käe läbi, Heldur elas aga eduka ärimehena 1943. aastast pikemat aega Rootsis, Šveitsis ja USA-s, kuni 2014. aastal suri. Jaan Tõnissoni tütred Hilja-Reet Kauri ja Mari-Ann Lagle Põlde surid nähtavasti Rootsis. Poeg Lembit Tõnisson aga 17. augustil 1934 Tartus.