Agressioon, putš ja atentaat Moskva KGB-laste arsenalis läbi aegade

Tšekistlik masinavärk, algse nimega Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (lühend VTšK, rahvalikult tšekaa), loodi 1917. aastal just ideoloogilise vaenlasega võitlemiseks. Vahepealsete ümberkorralduste järel sündis selle pinnal 1954. aastal Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB), ja täna on suurem osa Venemaa võimust koondatud just endiste KGB-laste kätte.

Tšekaa kujunes kohe alustuseks punase terrori tööriistaks, mis asus Lenini riigipöörde järel kõiki teisitimõtlejaid taga kiusama, neid üle kuulama, kohtu alla andma ja hukkama, kuigi esialgu tal rahvusvahelist haaret ei olnud ja poliitilisi mõrvu välismaal tehti pigem Kominterni agentide kaudu. Tšekistide eestvedamisel vallandus N Liidus spioonimaania ja likvideeriti füüsiliselt kõik teisitimõtlejate liikumised, tapeti või küüditati kõik ettevõtjad, kaupmehed ja jõukamad talunikud, korraldati ridamisi näidiskohtuprotsesse ja 1937-1938 käivitati täiemahuline terror ka rahvusvähemuste vastu.

1954. aastal reorganiseeriti senised repressiiv- ja luurestruktuurid aga KGB-ks, algselt Ivan Serovi juhtimisel (oli 1941. aastal ka Baltimaades läbi viidud küüditamiste peamine korraldaja). KGB keskendus tõsiselt välisluurele, mõjuagentide ja mõjualuste riikide värbamisele, samas kui ka siseriiklikult üritati igasugused kruvid nii kinni hoida kui võimalik. Praegune president Vladimir Putin töötas KGB-s aastail 1975-1991.

1956. aastal oli hilisem KGB juht Juri Andropov Nõukogude Liidu saadikuks Ungaris, kui Moskva langetas peamiselt Anastas Mikojani, Mihhail Suslovi ja tema aruannete põhjal otsuse, et demokraatiapüüdlused Ungaris tuleb veriselt maha suruda. KGB juht Ivan Serov saatis isiklikult Mikojani ja Suslovi Ungaris. Tankivägede sissetungiga likvideeriti kõik vabadused Ungaris, samas kui surma sai umbes 2500 ungarlast ja 700 nõukogude sõdurit, haavata 13 000 ungarlast. Serov juhtis isiklikult järgnenud repressioone.

1957. aastal otsustas Stalini-meelne rühmitus Moskvas (Malenkov, Molotov, Kaganovitš, Bulganin) kukutada ametist stalinismi hukka mõistnud parteijuhi Nikita Hruštšovi. Vihaste vaidluste järel jäi Hruštšov siiski ametisse. KGB juhi Serovi roll sel ajal pole nähtav, aga aasta hiljem vahetati ta KGB juhi kohalt välja.

1959. aastal mõrvati Münchenis endine Ukraina vastupanuliikumise OUN juht Stepan Bandera, kasutades tsüaniidgaasi. Hiljem sai selgeks, et mõrv korraldati KGB juhi Aleksandr Šelepini käsul, ja tapja, Bohdan Stašinski mõisteti Saksamaal selle eest kaheksaks aastaks vangi.

Šelepin oli KGB juhiks 1958-1961, mille ajal hoogustati järsult sekkumist kolmanda maailma sündmustesse, ja paljud Moskva-meelsed diktaatorid pandi erinevates riikides pukki.

1963. aastal tappis Lee Harvey Oswald Dallases USA presidendi John F. Kennedy, olles mõni aasta varem veetnud pikemat aega just NSV Liidus, KGB pideva järelvalve, ilmselt ka koolituse all. Vahetult enne mõrva oli Oswald käinud Mehhikos nii N Liidu kui ka Kuuba saatkondades. 1961-1967 juhtis KGB-d Vladimir Semitšastnõi.

1964. aasta oktoobris korraldati NSV Liidus paleepööre, mille käigus Nikita Hruštšov kukutati ja suleti elu lõpuni koduaresti. Vandenõud, millega Leonid Brežnev võimule pandi, juhtis Mihhail Suslov, peamiseks elluviijaks osutus aga just KGB Semitšastnõi juhtimisel.

1967. aastal sai KGB juhiks juba Juri Andropov, kes alustas siseriiklike dissidentide jõulist mahasurumist, 1968. aasta augustis oli ta üheks peamiseks eestvedajaks, kui Moskvale kuuletuv Varssavi pakt otsustas Tšehhoslovakkia vabanemispüüdlused veriselt maha suruda, korraldades 200 000 sõduri sissetungi sellesse riiki.

Andropovi ajal viidi täiuseni ka nn aktiivsed abinõud, mis sisaldasid poliitilisi mõrvu, üleilmse mõjuagentuuri välja arendamist ja avalikku desinformatsiooni (sh vandenõuteooriate levitamist) mujal maailmas.  1978. aastal tapeti Bulgaaria dissident Georgi Markov (Bulgaaria luure tellimusel), 1981. aastal korraldati atentaat paavst Johannes Paulus II-le (Rumeenia luure abil), samal aastal tabas müstiline atentaat ka Ronald Reaganit, samas kui KGB relvastas ja õpetas välja ka Palestiina terrorirühmitusi.

1979. aastal oli Andropovi juhitud KGB jälle esimesena tungimas Afganistani, kui varem KGB kaitse all olnud president Hafizullah Amin mõrvati ja asendati Babrak Karmali vastu, KGB eriüksuste poolt. Afganistani sõda venis kümnele aastale ja hukkus selles 1,5 miljonit inimest.

1982-1983 koondus kogu võim NSV Liidus kompartei peasekretäriks tõusnud Andropovi kätte, ja seda perioodi iseloomustab just äärmuseni viidud paranoia, nagu lääs oleks kohe valmis NSV Liitu tungima. Tulemuseks paraku Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamine, mida üleliiduline meedia siis aktiivselt heaks pidi kiitma.

KGB juhid Vitali Fedortšuk (1982) ja Viktor Tšebrikov (1982-1988) jäid Kremli-siseste intriigide varju, kuigi Gorbatšovi alustatud uutmiskavad olidki KGB jaoks selgelt vastumeelsed. Järgmine KGB juht Vladimir Krjutškov (1988-1991) etendas aga 1991. aasta augustis juhtivat rolli Gorbatšovi-vastase putši korraldamisel, mille eest seejärel ka mõnd aega vanglas istus.

1991. aasta augustis oli KGB end lõplikult kompromiteerinud ja organisatsioon saadeti laiali, kusjuures siseriikliku luuretöö ülesanded võttis üle FSB, välisluure SVR (mis oli tihedalt põimitud diplomaatiliste esindustega) jäi aga puutumatult ametisse, ja mitmed muud KGB struktuurid muutusid iseseisvateks ametkondadeks.

1999. aasta tähistas KGB tagasiteed võimu juurde, kui Vladimir Putin peaministriks ja seejärel juba presidendiks tõsteti. Oma lähima kaadri värbas ta endiste KGB-laste hulgast, ning esimese asjana taaskäivitas ta 1996. aastal vaherahuga lõppenud Tšetšeenia sõja. Kümne aastaga ei suudetud vastupanu maha suruda, hukkus aga 50 000 kuni 75 000 inimest. Kasutusele võeti ka poliitilised mõrvad tšetšeeni sõjapealike tapmiseks. 2006. aastal tapeti aga Londonis KGB ülehüppaja Aleksandr Litvinenko ja müstilised surmad Putini-vastaste ridades sellega ei piirdunud. Mullu suri ka Boriss Berezovski Londonis, pooduna.

Sergei Lavrovi tõusuga Venemaa välisministriks (2004) on ka välisluure spioonidevõrk täies mahus jälle kasutusele võetud.

2008. aastal, ilmselgelt kättemaksuks Kosovo iseseisvumise eest, mis toimus Putini nõusolekuta, kutsuti Lõuna-Osseetias esile kokkupõrge Gruusia vägedega, mille järel Venemaa tankid kihutasid juba Thbilisi peale, vaid rahvusvaheline sekkumine tegi sõjale lõpu. Moskva kontrollib tänaseni Abhaasia ja Lõuna-Ossetia alasid Gruusias.

Ja nüüd Ukraina. 2004. aasta 5. spetembril külastas läänemeelse opositsiooni juhiks tõusnud Viktor Juštšenko Ukraina luureteenistuse (endise kohaliku KGB) juhti Igor Smeškot selle villas ja einestas koos luurejuhtidega. Järgnevalt ilmnes, et temale söödeti sisse tugevat mürki ja oli pigem ime et Juštšenko ellu jäi. Juštšenko tõus presidendiks rikkus Moskva plaanid Ukraina hõivamiseks, seega investeeriti tugevalt, et 2010. aastal saaks presidendiks Moskva-meelne Viktor Janukovõtš, ainult et viimane polnud võimeline püsima võimul ilma verevalamiseta.

Janukovõtši kukutamine Ukrainas nüüd on aga vallandanud Moskvast uue raevuhoo ja jälle sõjavägede liigutamise. Mis aga KGB-lasi Moskvas eriti ärritab, on KGB mõrvatud Bandera populaarsus Ukrainas.