Sevastoopol - linn, kust vene sõdur iialgi ei lahku?
Sevastoopol asutati linna ja mereväebaasina 1783. aastal, niipea kui Krimmi khaaniriigile oli vägivaldne lõpp tehtud. Nõukogude-Venemaa koosseisu kuulus Krimm aastail 1921-1954, kuni ta formaalselt liideti Ukrainaga. Pärast NSV Liidu lagunemist, 1992-1993 üritati seda osa Ukraina alt jõuga jälle Venemaa külge sikutada ja nüüd on Moskva Krimmi okupeerimisega uuel ringil.
Nõukogude ajal oli Sevastoopol ülimalt militariseeritud "suletud linn," kuhu pääsemiseks tuli mujalt tulnud inimestel eraldi luba taotleda. 1941-1942 kulus sakslastel Sevastoopoli vallutamiseks peaaegu terve aasta, veelgi kauem oli linna garnison pidanud vastu Krimmi sõjas lääneliitlaste vastu 1854-1856. Kuigi mõlemal korral linn siiski alistus.
Sõjajärgsetel aastatel viidi aga lõbi peaagu kogu poolsaare venestamine. Krimmi tatarlased, kreeklased ja bulgaarlased küüditati viimseni minema, asemele asustati aga peamiselt venelasi. Sevastoopol jäi oluliseks laevastikubaasiks, ja väidetavalt oli sel ajal ka puhtamaid linnu N Liidus, kui propagandat uskuda.
Sevastoopolist sai korraga kahe võitluse tanner pärast 1991. aasta putši, kui 1992. aastal Krimmi ANSV keeldus tunnistamast iseseisva Ukraina võime ja Moskva üritas kümne küünega sealsest mereväebaasist kinni hoida. 1993. aastal vaieldi ka Venemaa parlamendis selle üle, et vähemalt Sevastoopol jälle Venemaa osaks kuulutada, president Jeltsin pani aga otsusele veto.
Esialgu lahendati olukord nii, et Krimm sunniti leppima jäämisega Ukraina koosseisu, endise Nõukogude Musta mere laevastiku juht määrati aga ühiselt Venemaa ja Ukraina presidentide poolt. 1997. aastal jõuti aga laevastiku jagamiseni, mille käigus Ukraina sai ka mõned laevad, aga ametlikult sõlmiti rendileping Sevastoopoli baasi jätmiseks Venemaa kätte aastani 2017.
Siis aga saabus 2004. aasta. Vladimir Putin käis isiklikult toetamas Viktor Janukovõtši valimist Ukraina presidendiks, aga viimane jäi seejärel ulatusliku valimissohiga vahele ja puhkes Oranži revolutsioonina tuntud protestilaine. Võimule sai hoopis Viktor Juštšenko, kes teatas, et venelased peavad Sevastoopolist 2017. aastal lahkuma. Ja Moskva leidis edukad meetodid kuuleka Regioonide Partei toetamiseks, et 2010. aastal ikkagi Janukovõtš Ukrainas võimule tõsta, seekord oli siis Moskva-meelne valitsus kohe ka nõus Sevastoopoli baasi rendilepingut pikendama 2042, kaudselt isegi 2047. aastani.
Seadust, mis reguleeriks Sevastoopoli eristaatust, pole Ukraina parlament siiani vastu võtnud, pühapäeval taotles linnavõim aga enda ametlikku liitmist Krimmi autonoomse vabariigiga (mis ilmselgelt igatseb tagasi Venemaa koosseisu).
Sevastoopolis elab praegu ligi 400 000 inimest, linnas asus vähemalt seni kaks erinevat mereväebaasi, Ukraina ja Venemaa oma. Venemaa käsutuses on rajatised Sevastoopolis, Feodossijas, ajuti ka väljaspool Krimmi asuvas Mikolaivis, lennuväljad Gvardiiskes ja Sevastoopolis, polügoon Feodossijas. Lubatud kuni 161 lennukit, 388 sõjalaeva, 25 000 sõdurit. Nüüdseks on Vene väed edukalt üle võtnud peaaegu kõik Ukraina baasid Krimmis, kuigi seniseid lepinguid, mis Vene ja Ukaina suhteid määravad, pole ka tühistama hakatud.
Venemaa üritas vahepeal väita, et Ukraina koostöö Euroopa Liiduga rikkuvat 1997. aastal jõustunud sõprus- ja liidulepingut Ukrainaga, täna aga tugineb kogu Sevastoopoli mereväebaasi staatus just samale lepingule. Ja lepingus on Venemaa ka sisuliselt tunnistanud Krimmi kuulumist Ukrainale. Tegemist on lepinguga, mille tühistamine võiks avada tõelise Pandora laeka juriidilistest probleemidest, mida seni ette pole nähtud, ehk kuigi de facto ongi nüüd Krimm Venemaa kontrolli all, siis de jure staatuse muutmiseni on üsna pikk samm astuda.
