OMON või Berkut - nõukastiilis jõhkardite üksus korrakaitsjate vormis

OMON (Отряд мобильный особого назначения, ehk siis eriotstarbega mobiilne üksus, algselt Отряд милиции особого назначения, eriotstarbega miilitsaüksus) on veidi erinev tavalisest märulipolitseist. Tegemist on küll korrakaitseüksusega, aga tema loomisel oli algusest peale selge poliitiline eesmärk - suruda maha demokraatiat nõudvaid meeeleavaldusi. 

"Oma ülesannete kõrgusel" on nad tavaliselt Valgevenes, samas kui Leedu ja Läti mäletavad OMON-i eriüksusi vaid mõrvaritena, kes piirivalvegarnisone tapsid. Venemaal on OMON olnud ka Putini võimu üheks alustalaks, Ukrainas kujunes ta aga võimu jõhkardluse sümboliks. Valgevenes on erivarustusega OMON-laste (kohaliku nimega ANEP) kõrval kasutatud ka erariietes jõhkardeid, kes lihtsalt inimesi peksma saadetakse, et konflikti teravamaks ajada.

19 esimest löögikommandot loodi Nõukogude Liidus 19. oktoobril 1988 ja oli vaid juhus, et me Eestis OMONi-mehi aktsioonis ei näinud. Siin nähti ilma sellise väljaõppeta klaaskilpidega miilitsaid ja koeri viimati 2. veebruaril 1988 Tartus ja rohkem kohalikul KGB-l sellisteks aktsioonideks julgust ei jätkunud. Kuigi sel ajal kehtis Gorbatšovi väljakuulutatud uutmine - perestroika, oli OMON-i selgeks eesmärgiks ja ülesandeks demokraatiapüüdluste mahasurumine, ehk kuigi ta tegutseski siseministeeriumi jõustruktuurina, oli tegemist ennekõike üksusega, mida treeniti meeleavaldajaid laiali peksma. 

Praegu räägitakse, et 1988. aastal, kui OMON-i üksused pandi paika Riias ja Vilniuses, olevat tollane ENSV siseminister Marko Tibar samasugusest sammust keeldunud. Ja siit tuleb ka suurim vahe sisse, miks 1991. aasta jaanuaris nähti veresaunu Vilniuses ja Riias, aga mitte Tallinnas. OMON-i üksused ei kõhelnud kasutamast inimeste vastu ka tulirelvi, rünnakus Läti siseministeeriumile tappis OMON viis inimest:

1991. aastast alates on paljud OMON-i liikmed Balti riikides kuritegude eest tagaotsitavad, aga mujal endise N Liidu aladel leidsid ka uued võimud kiirelt rakendust sellise väljaõppega jõhkarditele. Kõige rohkem kasutatakse neid küll kuritegevusega võitlemiseks, aga ka algne ülesanne pole kuskile kadunud.

Alates Vladimir Putini võimuletulekust Venemaal on ka OMON-i ridadesse värvatud uusi liikmeid, ja 2010. aasta andmed ütlevad, et Venemaa OMON-is ja selle väiksemas vennas SOBR-is (Специальный Отряд Быстрого Реагирования, ehk nüüdse politsei kiirreageerimisüksus) on kokku 25 200 meest. Märulipolitsei ülesandeid saavad nad küll vahel ka täita, aga üha sagedamini oleme me näinud neid hoopis tavalisi kodanikke poliitilistelt rahvakogunemistelt minema peksmas.

Ja Ukrainas? Juba 1988. aasta detsembris loodi viis OMON-i üksust Ukraina linnades. 1991. aasta augustiputši järel Ukraina iseseisvus, kuid seda eriüksust lõplikult laiali ei saadetud, hoopis jaanuaris 1992 loodi ta uuesti, nüüd nime all Berkut. Täna on selle ridades 4000 "võitlejat." Ja ilmselgelt vaid jalgpallihuligaanide ja pättidega löömingute pidamine selle liikmeid ei rahulda. Tänavu 27. jaanuaril langetas Ukraina valitsus otsuse kuuekordistada Berkuti koosseisu, et tulla toime tänavail maad võtnud revolutsiooniga.

Ja nüüd on neil nähtavasti ka "licence to kill" ehk luba tappa neid meeleavaldajaid, kes Berkuti teelt ise ie tagane. Rahva sekka loobitakse juba ehtsaid granaate, mitte enam pisargaasi. Kannatuse katkemisele aitas kaasa ka see, et protestijad loopisid neid süütepommidega, aga ilmselgelt on tegemist liigse jõu kasutamisega Ukraina võimude poolt.

Siit ka selge erinevus lääne märulipolitseinikega, kellel reeglina tapmisluba ei ole.