Vihmavarjumõrva süüasi on Bulgaaria arvates lõpetatud, Londoni jaoks mitte
Poliitilised mõrvad olid kommunistide võimu ajal lubatud, igatahes sellest lähtus Bulgaaria 1978. aastal ja paraku, nende mõrvade kinni mätsimine on jätkunud tänase päevani.
Georgi Markov oli tuntud novelli- ja näitekirjanik Bulgaarias, kuni sealsed kommunistlikud võimud hakkasid tema töid keelustama. 1969. aastal hüppas ta seega ära läände, esmalt Itaaliasse ja leidis hiljem tööd BBC välissaadete, Raadio Vaba Euroopa ja Deutsche Welle toimetuses, samas kui Todor Živkovi juhitud Bulgaaria võimud otsustasid, et ta tuleb elavate seast kõrvaldada.
7. septembril 1978, täpselt Živkovi 67. sünnipäeval astus Londonis Waterloo silla juures olnud Markovi juurde tundmatu mees ja torkas teda vihmavarjuga. Markov tundis äkilist valu, kuid läks tööle, rääkides kolleegidele, mis oli juhtunud. Päeva peale tema tervis halvenes järsult, ta viidi haiglasse, kus ta kolm päeva hiljem suri.
Kuna oli alust kahtlustada, et Markov oli mürgitatud, viidi pärast ta surma läbi lahkamine ja leiti ta jalast 1,7-millimeetrise läbimõõduga kuulike, koostises 90 protsenti plaatina ja 10 protsenti iriidiumi. Kaks nädalat varem oli samasugusest vihmavarjutorkest Pariisis eluga pääsenud teine Bulgaaria läände hüppaja Vladimir Kostov. Ka tema seljast leiti samasugune mikrokuulike, mis nagu hiljem selgus, oli täidetud ritsiiniga. Ja ritsiin pärines arvatavasti mitte Bulgaaria luure, vaid KGB laboritest.
Endine KGB kindral Oleg Kalugin on väitnud, et oli ise tunnistajaks nõupidamisele Moskvas KGB peakorteris, kus Bulgaaria luure tellimusel Markovi tapmist planeeriti.
Külma sõja kurikuulsamaid mõrvu, nn vihmavarjumõrv sai tõestatud, küsimus oli vaid selles, kes oli mõrvar. Ja see küsimus on endiselt õhus. Eelmisel nädalal teatas Bulgaaria prokuratuur igatahes, et kuna toimunust on möödas 35 aastat ja mõrvarit pole tuvastatud, siis kriminaalasi loeti lõpetatuks, kahtlusaluse puudumise tõttu.
Briti võimudel sellist aegumise sätet mõrvaasjades siiski ei ole ja sealne toimik jääb avatuks.
Jutt, et kahtlusalust ei ole, on selge vale, sest esiteks on Bulgaaria kunagise nuhkimisametkonna KDS arhiivist hiljem välja tulnud, et palgamõrvar oli värvatud koodnime Piccadilly all, 2005. aastal seostas Briti meedia aga, et selle all peaks peituma Itaalia päritoluga taanlane Francesco Gullino, 1946. aastal sündinud salakaubavedaja, kellele Bulgaaria võimud olid andnud valida vangistuse või välisriikides tehtava spioonitöö (täpsemini siis palgamõrvari elukutse) vahel.
