COVID-19 pääseb su kallale peamiselt kolmel viisil – loe, kuidas end kaitsta
Nakkus jõuab inimese sisse peamiselt näolt (nina, silmad, suu), kuhu see jõuab kas kätelt (pärast viirusega saastunud pindu või esemeid puudutades) või õhust (kellegi väljahingatava kaudu või ka õhus lenneldes). Selgelt ohtlikem on see kolmas.
Saastatud pindade puudutamist peeti algselt põhiviisiks, kuna nii levivad hingamisteede nakkused üldiselt. Seetõttu soovitatakse enne kokkamist või söömist käsi pesta, aga ka peale ühistranspordi kasutamist ja ukselinkide katsumist (eriti gripihooajal).
Miks siis pindade puudutamine nii ohtlik pole, nagu varem arvatud? Selle teema on huvitavalt kokku võtnud USAs asuva Rutgersi ülikooli mikrobioloogia ja biokeemia professor Emanuel Goldman. Ta kinnitab, et kunagised eksperimendid, kaua uus koroonaviirus mingil pinnal nakatumisvõimeline püsib, ei peegelda kaugeltki päriselu-tingimusi.
„Eksperimente alustati tohutute, täiesti ebarealistlike viirusehulkadega – palju suurematega kui päriselus kokku puutuksite. 100 inimest peaksid kõik väikesele pinnale köhima ja nuuskama, et sellist viirushulka kokku saada, mis nendes eksperimentides tavaliselt aluseks võeti,” ütleb ta.
Ajapikku on selgunud, et SARS-CoV-2 on üsna nõrk ja kuivab ilma kellegi organismi pääsemata üsna ruttu. Viiruse poolestusaeg on umbes kuus tundi – ehk siis iga kuue tunniga on pool algsest viiruskogusest inaktiivseks ja nakatumisvõimetuks muutunud.
Sestap tasub koroonaennetuseks ruume õhutada või õhupuhastajat kasutada või ka maski kanda. Ja kindlasti tasub käsi pesta. Aga poest toiduaineid ostes neid eraldi puhastada on pigem ebavajalik töö.
Praegu peavad asjatundjad SARS-CoV-2 põhilevimisteeks väikeseid süljepiisku, mida inimene aina väljutab – köhides, aevastades, rääkides, lauldes, karjudes, isegi lihtsalt välja hingates. Raskemad osakesed langevad ruttu maha või millegi pinnale, kergemad püsivad kauem õhus.
Tavaoludes jõuavad suuremad osakesed meetri-kahe kaugusele, mille tõttu on teistest inimestest vähemalt kahe meetri kaugusele hoidmine tõesti efektiivne. Mida tugevamalt piisku väljutada, nt aevastades, seda kaugemale võivad need kanduda.
Lisaks: mida värskem piisk, seda nakatamisohtlikum see on, sest seda rohkem viiruseosakesi see võib sisaldada. Ja mida lähemal selliste piiskade väljutajale olla, seda suurem tõenäosus on neid sisse hingata.
Nii et sotsiaalse distantsi hoidmisest on tõesti kasu. Enamik inimesi saabki viiruse kelleltki, kellega koos elab ja pidevalt lähikontaktis on.
Päriselusündmused ja testid hamstritega (kes on uue koroonaviiruse uurimiseks üllatavalt sobivad loomad) kinnitavad ka viiruse levimist õhu teel teisel moel. Täpsemalt aerosooli – pisikeste udujate osakeste – kujul, mis suudab õhuvoolude ja tuule abil suurematest piiskadest kauem ringi lennelda.
Aerosooli kui koroonalevitaja tõsiseltvõtmine ei meeldinud paljudele asjatundjatele esialgu üldsegi. Seda võimalust ei tahetud tunnistada nii avaliku paanika tekkimise hirmust kui ka muudel põhjustel.
Näiteks ei suutnud epidemioloogid, viroloogid ja aerosoolitehnikud üksmeelele jõuda, mida „õhu teel leviv” uue viiruse puhul täpselt tähendab. Nt kas tähtsam on viirusosakeste suurus või nende käitumine – kui ruttu need õhust maha või mingile pinnale langevad, kas õhuvool suudab neid edasi kanda.
„Õhu teel leviv” on halva kõlaga ka ajaloolisel põhjusel. Sajandeid usuti, et nakkushaigusi kannavad inimsilmale nähtamatud pilved („halb õhk”). Seda hakkas kõigutama alles 1860ndatel Louis Pasteur oma teooriaga, et haigusi põhjustavad pisikud. Kabelimatsu andis „halva õhu” teooriale 1890ndate alguses viiruste avastamine. Alles seejärel on arstid ja teadlased hakanud üldsust harima, et inimesed pisikuid ja isikliku hügieeni eest hoolt kandmist tõsiselt võtaksid.
Mõtet SARS-CoV-2 levimisest õhu teel oli asjatundjatel raske omaks võtta ka jäiga eelduse tõttu, et see on ebatavaline. On vähe nakkushaigusi, mille puhul selline konkreetne levimisviis on üldiselt aktsepteeritud. Need haigused on ka nii nakkavad, et haigustekitajate levimist õhu teel ei saa salata – leetrid ja rõuged.
SARS-CoV-2 pole nendega võrreldes kuigi ohtlik. Kui leetripõdeja suudab ise nakatada keskmiselt 15 inimest, siis COVID-19 omanik pigem kahte-kolme.
Ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) keeldus esialgu avalikult tunnistamast, et uus koroona võiks õhu teel inimesi nakatada – püsida õhus piisavalt kaua ja piisavalt suures koguses, et inimesi nakatada. WHO esindajad mõtlesid ümber alles juulis, kui 239 teadlase poolt allkirjastatud avaliku kirja said, mis kutsus vastavat nakkusriski mitte pisendama.
Ilma ühese vastuseta on siiski küsimus – täpselt kui suur on see kogus nakatunu hingamisteedest väljunud viirusosakesi, mis on võimeline teist inimest nakatama?
Kokkuvõttes tuleb korrata vanu tõdesid, et koroonaennetuse reeglid on samad nagu seni:
- pese käsi,
- ära puuduta võõraid pindu ja objekte,
- püüa vältida näo puudutamist, eriti pesemata kätega,
- õhuta ruume või viibi värskes õhus,
- kanna maski
Hiljuti on hakatud ka suurt tähelepanu pöörama maskikandmise kasulikkusele. See takistab nii sind teisi sind nakatamast kui ka vastupidi. 100% kaitset pole loota, kuid ühes või teises suunas liikvele pääsenud viirushulk kahaneb maski kinni jäämise tõttu tunduvalt. Forte hiljutine artikkel ütleb ka, et mask aitab COVID-19 ränka vormi vältida.
Kuna sügis toob senisest halvemad ja külmemad ilmad, hakkavad inimesed vähem värskes õhus viibima. Seetõttu tasub üle korrata ka ruumide õhutamise või õhupuhastusvahendite kasulikkus.
